Postimehe kultuurivedurina kihutab Mart Taniel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Filmioperaator Mart Taniel võttis eile toimetuses vastu auhinna – käsitööna valminud puust veduri, millega kaasneb Postimehe aastatellimus.

FOTO: Peeter Langovits

Postimehe Kultuurivedur aastast 2007 on Mart Taniel. Ei tule tuttav ette? Kohe parandame vea. «Sügisballi», «Nuga» ja «Jan Uuspõldu, kes läheb Tartusse» ikka teate? Mart on see mees, kes on kõik need filmid üles võtnud. Operaatorikunstnik!

Palju õnne, Mart! Miski järjekordse auhinnaga üllatada on vist juba lootusetult raske ja mitte kuigi originaalne – eks ole «Sügisball» noid tunnustusi võitnud küll ja küll ning võidab ilmselt veelgi...

Aitäh. Ausalt öeldes tundub, et mõistus on koju jäänud. Ma ei käi toimetustest ja kinomajadest mööda peas vasardamas – no siit tuleb järgmine. Mu tegevusel pole sellega mingit pistmist. Kui keegi midagi südamest soovib, on ikka meeldiv.

Oskate te üldse oletada, mis loom see Kultuurivedur on?

Ausalt öeldes, ei.

Ei muud kui et Postimees peab sellega meeles inimest, kes kihutab tulemuslikult eesti kultuuri avangardis. Kelle pingutuste varal on siinne kultuuripilt edenenud ja rikastunud. Lõpuks tuli mullu välja koguni kolm ehk tähelepanuväärsemat filmi üldse tos rikkalikus filmiaastas – kõik teie poolt kaamerasse püütud!

Kas see on ametlik definitsioon? Eesti kultuuri avangard! Teen ettepaneku muuta avangard avantüüriks. Tundub täpsem.

Muide, kas operaatoritel ongi selline intensiivne töögraafik – kui ühe võtted lõpevad, siis teise omad algavad ja vahepeal võetakse veel kolmandat ka?

Graafik on nii, nagu ise viitsid või tunned. Aus oleks korraga liiga palju mitte ette ahmida. Aus iseenda ja teiste suhtes. Kuskil on mingi inimlik piir. Tõsi, pärast Conrad Halli avaldust on tõusnud tõsine diskussioon graafikutest, päevade pikkusest, üldse töötingimustest.

Asi nimelt selles, et suurte stuudiote kommertshuvide tõttu (põhiliselt küll Ameerikas) jäid mõned filmitegijad üle töötades tõeliselt hammasrataste vahele. Võtteplatsil kokkuvajumistest täieliku ärakukkumiseni välja.

Mulle tundub, et see on suuresti nn produtsendikino probleem. Kinotegemine vääratel alustel. Põhimõtteliselt võiks seda lihtsalt äriks nimetada. Tooteks film ja üleekspluateeritavaks tootmismasinaks inimjõud.

Minu jaoks on filmitegemine siiani veel eneseteostus. Ma ei näe seda kui vahendit raha teenida. Püüan ennast säästa ja teen filme just sellise kambaga, kes samamoodi mõtleb. Keegi kellelegi midagi peale ei suru.

Kui «Sügisballist» rääkida, siis kõige muu kõrval on see ka kaameratöö tour de force. Lasnamägi suurlinna üksinduse kehastusena avaneb vaataja ees kogu oma kurbuses, aga ka ilus. Kaamera mängib pidevalt varjude ja poolvarjudega. Kaadrid, kus buss sõidab koos Laura ja Lottaga mööda tuledesäras linna, on juba puhas poeesia. Kui palju oli «Sügisballi» juures Lasnamäge ennast, kes ütles, kuidas end üles võtta?

Lasnamägi «Sügisballis» pole tinglikult ju Lasnamägi. See võib olla mis tahes piirkond ükskõik kus – tihedalt täis karpe, mille sees boksid ja nende sees inimesed. Selliseid on üle maailma vägagi palju. Kujundina on see lihtsalt üks keskkond, mis tundus töötavat. Enne Lasnamäge oli selleks ju hoopis Mustamäe.

Võtete ajal, kui filmisime Mati prügikastistseeni, tuli mu juurde üks vene aktsendiga möödakäija ja oli erakordselt nördinud: filmige, jah, meie vaesus üles ja pange ilmarahvale vaatamiseks välja. Ma ei osanudki talle midagi vastu kosta. Iseenesest oli tal ju õigus, kuid hoopis selles, et vaesus pitsitab pigem mentaalselt.

Üksildased hinged on paljad ja kurvad. Ja pole just väga oluline, kus niimoodi tunda. Rusuv ja lootusetu on see igal juhul. Ja kui mõelda Undi teksti peale, siis tundub, et see vähene lootus, mis raamatus oli, oligi pigem vormiline; mis filmis võrdub Lasnamäe kujutamisega.

Kui «Sügisballist» «Lasnamäe-poeesia» ära võtta, jääks järele suht masendav sotsrealism, mis ongi ju: vaesus vaatamiseks ja haletsemiseks välja riputada. See polnud eesmärk. «Sügisball» pole tõsielufilm Lasnamäest. Pigem püüd Unti lindile püüda.

«Nuga» filmisite vaheldumisi Marko Raadiga. Kaks operaatorit pole just väga tavaline – ehkki, «Nuga» ise pole ka päris tavalisel viisil valminud film. Kui suur on selles filmis teie osa?

Mul oli seal üks väike ja üks suurem osa. Väiksema ajal olin kaamera ees ja näitlesin, ja ei saanudki ise filmida. Suurema osa olin õnneks kaamera taga ja filmisin. «Nuga» oli, nagu Marko tavatseb öelda, väga intiimne film. Seda igas mõttes. Kes nägi, saab aru.

Tegemise koha pealt tõeline vaese mehe kino, millel oma tugevad plussid. Ütleme, indie-mehed, kellel on eelarve, pole päris sõltumatud. Meil aga eelarve puudus ja seega oli tegemist indie-indie filmitegemisega. Kooselu vabatahtlikel alustel. Oma aeg ja ruum. Väga rahulik. Kommuunielule omaselt oli kõigi osa võrdne! Ja pisikese tulu jaotas juht Marko kõigi vahel võrdselt.

Kuidas sünnib üldse ühe filmi pildiline kontsept? Näiteks «Noa» puhul?

 Ega seda polegi nii lihtne lahti seletada. On mingid konkreetsemad hetked. Nt vaatasime Markoga fotosid, filme - lihtsalt lobisesime. Osad asjad tekivad lihtsalt mingi keemia pealt. Võtad koos napsu, vaidled. Sa ei pruugi teadagi, et nad olemas on. 

«Nuga» oli ses mõttes pisut eriline, et seal me võttepäevadel palju ette ei valmistanud. Suuresti oli selle filmi visuaal kinni nendes võttekohtades, mis tundusid «õiged». Helistasime - kui kõigil oli aega, tegime väljasõidu. 

Kui mõelda, siis «Nuga» tehes kaamerat nagu polnudki. Ta lihtsalt käis kogu aeg ja lõpuks ei pannud keegi teda enam tähele. Ma arvan, et selline filmimislaad on näitlejatele päris sobiv. Tihti juhtub nii, et kogu trall käib kaamera ja kaameratehnika ümber. Näitleja unustatakse tundideks ootama.

Teatavasti võtab ühe kraana ümberpaigutamine kaks-kolm tundi ja platsil sebib hordidena taskutega vestides mehi, kes hõiguvad, rassivad, tekitavad lärmi. Iseenesest suht keeruline olukord keskendunult näitlemisega tegelemiseks. Siin vist on see, et eesmärk pühendab abinõu, asi.

Mis pildi enda kvalitatiivset poolt puudutab, siis see teraline ja kontrastne pilt on tegelikult postproduktsiooni tulemus. Mulle tundub, et siin suudab tehniline manipulatsioon kaasa aidata meeleolu loomisele. Masinad on ikka inimeste jaoks, mitte vastupidi.

Varem rõhutati iga eesti filmi tiitrites, et seda pole üles võtnud mitte lihtsalt operaator, vaid operaator-lavastaja, praegu enam mitte. On see lihtsalt süütu sõnalühendus, vigade parandus või tähistab see kaudsemalt ka ameti enese iseloomus toimunud muutusi?

 Jajah. Oli veel kunstnik-lavastaja. Vene või inglise terminoloogiast üle võetud väljendid. Mulle jääb sellegipoolest arusaamatuks, mida nad tähendama peaks. Et justkui kõik lavastavad platsil või? Tundub nagu mingi nimetamise või tituleerimise kiiks.

Prantslastel on nt režissöör hoopis realisateur ehk realiseerija. Inglise keeles on operaatori kohta variante - D.o.P, cinematographer, cameraman ja mõned veel.

Operaatorite isaks tituleeritud Vittorio Storaro pahandas ühes intervjuus: mis director of photography? Cinematographer tuleb öelda. Tundub, et vanameistril oli õigus.

Ühel festivalil, pärast seda, kui mind oli tutvustatud kui director of photography, tuli mu juurde festivalikülastaja, kes õnnitles mind kui režissööri eduka filmi puhul. Tõeline ametiiseloomu muutus.

Seega, segaduse vältimiseks teen ettepaneku hakata eesti operaatoreid kutsuma nimega: mees, kes selle filmi kaameraga üles filmis!

Kui palju on operaatoritöö üldse kunst ja kui palju käsitöö?

Ma ei tahaks neid asju defineerima hakata. See ei vii kuhugi. Et kui keegi käiks välja arvutuse tulemused, mida me siis ikkagi teada saame? Oot, üks mees ju arvutas. Ta sai tulemuseks 50:60.

Ilmselt olete isegi kuulnud seda habemega nalja, kui kellegi käest küsitakse kehva eesti filmi kohta kommentaari ja vastus kõlab, et operaatoritöö oli hea. Tegelikult ka, kas Eesti operaatorid on paremad kui režissöörid?

Olen kuulnud, et režissöörid on paremad hokis, operaatorid jällegi jalkas. Aga nali on jah habemega. Halba filmi hea operaatoritööga pole olemas. Vastasel juhul pole see lihtsalt film, vaid mõnesse muusse žanrisse kuuluv üllitis, mis ei pruugi üldsegi halb olla.

See on tegelikult keeruline küsimus: kas hoolimata kõigest julgustada või öelda otse ja ausalt, et on täielik pask. Paraku hakkavad julgustajad ajapikku ise ka uskuma, et no tõesti, ega ta ju nii halb ka pole. Ikkagi oma asi.

Siin oleks ilmselt koht rääkida (filmi)kriitikast laiemalt. Ütleme nii, et algkoolis võiks julgustada. Pärastpoole tuleb ausalt rääkida.

Mis on eesti filmi suurim konnasilm?

 Eesti Film oleks nagu Ekspressi nädala sõna. Ja nii juba mitmendat kuud järjest. Mulle tundub, et esialgu saab filmidest rääkida siiski üksikult. Paar auhinda ei defineeri veel eesti filmi kui sellist. Mis see üldse tähendab – Eesti Film ja veel tervikuna?

Mina pole enda jaoks veel küll ühist nimetajat leidnud, mille alusel võiks mingi liikumise või suuna paika panna. See, et ühes tinglikus regioonis on tehtud teatud hulk filme, pole piisavaks põhjuseks neid koos käsitleda.

Tundub nagu nomenklatuuriaegne plaanimajandus. Linnukesed ilusti ridade taga. Haip, mis praegu filmivärgi üle käib, on täiega üle võlli. See ongi konnasilm

Harva, kui keegi asub filmi õppima eesmärgiga saada just operaatoriks. Kuidas oli teiega?

Klassika. Sel aastal võeti filmikooli just operaatoreid... Hiljem hakkas meeldima.

Kui tundus, et peda filmikateedrist enam palju võtta polnud, otsisin võimalust, et välja saada. Lõpuks jäi sõelale Praha filmikool FAMU.

Te olete üks väheseid eestlasi, kelle osalusel valminud film on kaasa löönud Cannes’i festivali ametlikus võistlusprogrammis, täpsemalt lühifilmide omas. Kuidas te islandlase Grímur Hákonarsoni filmi operaatoriks üldse sattusite?

Õppisime koos Prahas. Ükspäev ta tuli oma stsenaga lagedale. Siis jätsime mõlemad oma teise poolaasta koolimaksu maksmata ja panime filmi alla. Tegime filmi valmis ja hiljem lasime lihtsalt jalga. Filmi võtsime kaasa.

Täispikka tegema pole välismaale kutsutud?

Praeguste plaanide järgi lähen suvel Islandile, et Grimuri debüüt üles filmida.

Filmioperaator Mart Taniel

Sündinud 1976. aastal Viimsi vallas, 1995 lõpetas Tallinna Saksa gümnaasiumi, 1995-1997 õppis Tallinna Tehnikaülikoolis majandust, 1998-2005 Tallinna Pedagoogikaülikoolis filmi, 2003-2004 operaatoriõpingud FAMU koolis Prahas.

Filme: «Sügisball» (2007), «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007), «Nuga» (2007), «Tühirand» (2006), «Müümise kunst» (2006), «Tabamata ime» (2005)

Postimehe kultuurivedurid

2005 – Ando Kiviberg ja Eesti Pärimusmuusika Keskus

2006 – Ülar Mark

2007 – Mart Taniel

    Tagasi üles