Prantslased eelistavad elukogemust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembris, mille veetsin tervenisti Eestis, tulid valimised aina lähemale ja mina mõistsin selgelt, et mul pole mingit õigust neist osa võtta.
Ma ei ela ju 28 aastat päriselt Eestis, ei tunne neid inimesi, kelle näod koos kaunite lubadustega plakatitelt vastu vaatavad, ega tea, mis tegelikult nende lubaduste taga on. Mõtlesin küll, et inimesed, kes kasutavad Tallinnas ühistransporti, võiks ehk anda oma hääle neile, kes lubavad uusi moodsaid busse-tramme-trolle (selliseid, mis mujal Euroopas ringi sõidavad), aga ühtki sellist lubadust silma ei hakanud.
Mind kurvastas, et samal ajal kui teistes Euroopa Liidu riikides tõstetakse pensione – küll aeglaselt, aga järjekindlalt –, räägitakse Eestis hoopis nende võimalikust vähendamisest. Ometi käib jutt inimestest, kelle töö oli Nõukogude Eestis madalalt tasustatud ja kes suures osas jäid ilma võimalusest maailma näha. Keegi neist pole süüdi selles, et sündis valel ajal vales kohas! Paraku on seda pahatihti raske selgeks teha tänastele noortele, kes, seljakott seljas, rõõmsalt maailma avastama suunduvad...
Hämmastav oli teada saada, kui palju töötab Eestis vastutavatel ametipostidel verinoori kogemusteta inimesi! Prantsusmaal oleks see mõeldamatu. Eriti praeguse tööpuuduse tingimustes eelistatakse ükskõik kui peene kõrgkooli diplomile kogemusi, vilumusi ja elutarkust. Nojah, aga prantsuse kesk- ja vanemaealised on üldjuhul ka elurõõmsamad ja -jõulisemad kui nende eakaaslased Eestis...
Meeldiv oli tõdeda, et Tallinna tänavapilt ei erine enam kuigivõrd teiste Euroopa linnade omast. Ka poeaknad olid varasemast lõbusamad. Vanemad prouad on vahetanud ebamäärase vormiga viltkübarad igat värvi barettide vastu, ja need on ju vihma ja tuulega äraütlemata mugavad peakatted. Soetasin isegi ühe sellise Viru tänavalt (mis siis, et Rootsis tehtud...).
Pariisis tagasi, sain kutse näitusele, kus teiste hulgas esitleti Tartu kunstikoolis õppinud 23-aastast Kaarel Susi. Noormees oli saatnud kevadel oma tööd Picassole pühendatud konkursile ja teenis seal välja võimaluse õppida kolm kuud kuulsas Des Beaux Arts de Paris’s – koolis, mille lõi 17. sajandil kuningas Louis XIV ja mida toona nimetati Kuninglikuks Akadeemiaks. Väga tore, et konkursil, kus osales enam kui 400 noort üle terve maailma, saatis edu Eesti noormeest!
Pompidou keskuses avati Pierre Soulages’i suurejooneline näitus, aga karta on, et vahetult pärast abstraktse maali alustala Vassili Kandinsky ülimenukat väljapanekut ei tunta selle vastu erilist huvi. Pariisiski on masu ja vaevalt mees, kes eluaeg maalis valgele lõuendile musta värviga, praegu kellegi meeleolu tõstab.
Täpselt 120 aastat tagasi said pariislased Moulin Rouge’i laval esimest korda näha ehtsat prantsuse kankaani. Tegelikult on selle kadrilli meenutava tantsu autoriks inglane Charles Morton, kes kutsus päeval lihttööd tegevaid neide jalgu üles loopima ja kõige lõpuks oma pitsivahulistes pikkades aluspükstes tagumikku näitama.
Tänapäeval on Moulin Rouge Pariisi üks tuntumaid turistilõkse, kus 1999. aastal lavale tulnud etendust «Féerie» mängitakse ühtejutti kuni 2012. aastani. Selles kaasa tegeva 60 tantsijanna kleitidele-jalanõudele-aksessuaaridele, samuti dekoratsioonile on kulunud kaheksa miljonit eurot, aga tulemus on ka tõesti suurejooneline ja meeldejääv.