Meie aja jäädvustaja – Kalju Suur

Päevapiltnik, kelleks ta end ise kutsub, on fotoaparaadiga tänini meie keskel. Südamlik ja tähelepanelik, oma põhimõtete ning veidrustega. Mõte ikka liigub, silm kadreerib ja näpp sügeleb päästiku järele, olgu kaamera ühes või mitte. See on ravimatu kiindumus. Kuidas tunneb end väärikasse ikka jõudnud Eesti foto Gränd Õuld Männ täna?

Kus see fotopisik teid üles leidis?

Juhuslikult, muid andeid mul polnud. Laulda-joonistada eriti ei osanud. Kuigi laulda meeldib, aga pole sel tasemel. Õhtukooli klassivend Ants Ernesaks tuli minu juurde küüditamise eel varju. Kui aeg rahunes, käis isakodus Haapsalus.

Kirurgist isa oli küüditatud, tema fotoaparaadi FED ja pimikutarbed tõi Ants minu poole. Siis selle pisiku külge saingi. 1950 värvati vene kroonusse. Lennuväes õppisin mehaanikuks.

Vahel sain ka laboris, kus kaaslane aerofilme töötles, omi pilte teha. Pärast sõjaväge sattusin tööle Marati mehaanikaosakonda. Kohe valiti kehakultuuri kollektiivi esimeheks! Varem olin ka sporti teinud – riistvõimlemist, püstolist lasknud ja pikka maad jooksnud. Foto sai aga spordist võitu.

Pildistasin palju lapsi, püüdsin tabada elust huumorit. Siis tulid Tallinna Fotoklubi ja fotogrupi Stodom ajad. Jagasin end nende vahel. 1981. aastal pakuti fotoreporteri ametit. Sirbiga sai oldud 14 põnevat aastat kultuuri keskel.

Diagnoosiks sobiks teile «Elu fotograaf». Mis enim erutab?

Esimesele kohale panen kohe huumori, siis kõikvõimalike hetkede tabamise ning lapsed. Seejärel muidugi naised ja kohustuslikus korras kultuurielu. Kultuuriinimesi portreteerin nüüd lausa süsteemselt. Sooviksin veel objektiivi ette meie tantsupeojuhte, noori näitlejaid ja uustulnukaid kirjanduses. Kõiki siin ilmas üles võtta ka ei jõua.

Tõesti, igav küll pole. Fotograafia aitab mul elada, sihipärast tegevust on vaja. Tahan püüda filmile elust juhuslikke momente ning iga päev toob uut.

Järsku märkad, et mingi asi vajab jäädvustamist. Tabad hetke, oled õnnelik ja siis oled nagu tühi laegas. Üle 13 aasta olen kepiga liikunud ning operatiivsus on langenud, aga huvitavat jääb nüüdki kaadrisse.

Kuidas nende retseptidega lood on? Keda peate eeskujuks?

Eeskujusid eriti pole. Ikka Henri-Cartier Bresson. Kohtusin temaga Tallinnas 1973. aastal. Vaatasime koos fotosid. Tal oli komme näpuga kergelt lüüa neile fotodele, mis meeldisid. Viimaste seas oli minu komplekt ja näpp tegi muudkui tõkk-tõkk.

Samuel Migdal püüdis teda jäädvustada, kuid ta pööras ära ning kurjustas. Ma pole modell, vaid tulin riiki ja maad pildistama.

Ta ei tahtnud kaamera ette jääda. Muide, olin ilmselt ainus kogu Ida-Euroopas, kellel õnnestus teda pildistada.

Mind ta lubas ja Harju tänaval tegingi ekspromptfoto, mil ta hetkeks üle õla vaatas. Fotoraamatu «Seinast seina» ilmumisel olid siin fotomehed Espoost ning teatasid, et ma olevat Eestimaa Bresson. Hakka või töinama sellise meelituse peale.

Kui oli 75. sünnipäev, ilmus Kameralehtis 10 fotoga lugu neljal küljel uhke pealkirjaga «Baltikumi Henri-Cartier Bresson». Suuremat tunnustust mulle ei saagi anda. Hea sõna ja preemiad on nagu dopingud.

Näituse tegemine on autorile paras põdemine?!

Nii see on. 140 näitusel «Fotomosaiik» on Rahvusraamatukogus väljas 50 fotot. Osa pärineb möödunud laulupeolt ja Neeme Järvi juubelilt. Lisaks valik kultuuri- ja naljapilte. Eripäraks seegi, et pooled neist on värvilised.

Muidu eelistan mustvalget pilti – see on klassika ja valetab vähem. Kui pildistad kedagi ja tal pildil on nina roheline, siis on ju jama. Aga kui ninal on vari, siis pole häda miskit!

Aprillis avatakse näitus Moskvas, lõpusirgel on 23. fotoraamat, ikka mustvalged.

Mida soovitate fotograafiast nakatatud noortele?

Soovitan jälgida fotosid pressis, osaleda töödega konkurssidel. Kasuks tuleks ka klubis käimine, saab tuge ja kogemusi. Kui hinges ikka kripeldab, tuleb jätkata.

Kui aga arvad, et see on kerge teenistus, on parem kaamera kotti pista. On ju öeldud – kui tahad laostuda, osta endale fotoaparaat. Kallis lõbu ja kõike pead ikka mõtlema, et perekond ei läheks riiakaks.

Kalju Suur

• Sündis Tallinnas 18. veebruar 1928. a

• Abielus, 2 last, 3 lapselast, 1 lapselapselaps

• 1946 Tallinna 1. Õhtukeskkool

• 1947 Tallinna Raudteetööstuskool

• Tallinn-Väikse Veduridepoo lukksepp

• Marati mehaanik

• 1981–1994 ajalehe Sirp ja Vasar fotoreporter

• Tallinna Fotoklubi ja fotogrupi Stodom asutajaliige

• 1995 asutas kirjastuse Suurkalju

• Osalenud üle 150 rahvusvahelisel näitusel, teinud 140 isikunäitust 15 riigis

• 1978 Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni kunstniku tiitel AFIAP

• 1999 Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia

• 2001 V klassi Valgetähe orden

• 2007 Rahvuskultuuripreemia