Prantsuse näitlejatar toob Politkovskaja lavale

Prantsuse näitleja Mireille Perrier esitab Eestis monotükki «Parandamatu», mis räägib mõrvatud vene ajakirjanikust Anna Politkovskajast. Foto: Theatrum

Homsest Eestis oma monotükiga esinev prantsuse filmi- ja teatrinäitleja Mireille Perrier kõneles septembri lõpus Pariisis Theatrumi näitlejale Marius Petersonile vabadusest ja vastutusest ühiskonna ees, mis Politkovskajale maksis elu.

Tuntud prantsuse filmi- ja teatrinäitleja Mireille Perrier mängib Eestis kolmel õhtul monotükki «Parandamatu». Lavastuse aluseks on itaalia näitekirjaniku Stefano Massini tekst, mis põhineb kolme aasta eest tapetud Anna Politkovskaja intervjuudel, kirjavahetusel, päevikumärkmetel. Tapetud vene ajakirjanikus hindab Perrier kõige enam julgust hakata oma elu hinnaga vastu maailmas valitsevale ebaõiglusele ja valele ning mõelda asjadest sügavamal tasandil.

Kuivõrd on lavastuse «Parandamatu» keskmes olevad Tšetšeenia sündmused Prantsusmaal teada, kas seal toimuv läheb prantslastele korda?

Meie press eiras Tšetšeenia teemat täielikult, seda parema meelega välditi. Muidugi, kui keegi huvi tundis, oli võimalik informatsiooni leida. Aga sealsed sündmused ei ole olnud kunagi väljaannete peateema.

Seetõttu oli Anna Politkovskaja väga tähtis. Tema avas meile kogu seda situatsiooni Tšetšeenias ja Venemaal. On imeline, et ta ei asu ühe või teise poolele – ei oma kodumaa ega ka Tšetšeenia poolele. Enda sõnul soovib ta piirduda faktide tõetruu edasiandmisega. Oma väljenduses on ta väga lihtne ja samas kõikeütlev. Ta on keegi, kes näeb läbi manipulatsioonid, kes näeb kõike. Seega on mõistetav, et ta ühel hetkel tülikaks osutus.

See, mis mind selle naise juures väga puudutab, on tema julgus. Kuidas oli selline julgus võimalik? Minna naisena, kahe lapse emana sõjaväljale, kuhugi, kus vägivallatsetakse, ning sellest kõigest midagi varjamata kirjutada... Annal ei olnud hirmu läheneda kurjusele, vägivallale ja manipulatsioonile. See oli sügav ja väga inimlik mäss – teda vaevas, et süütud inimesed, süütud lapsed leiavad end korraga miinist haavatuna, neid tapetakse. Ja küllap ta küsis: kust tuleb see tahe purustada?

Kuhu see kõik viib? Kas ei peaks inimkonda taas usaldama hakkama, kas inimesed ei peaks üksteist usaldama…

Ühel päeval tuli meile proovi tema kirjatööde tõlkija, kes Politkovskajat hästi tundis. Ta rääkis, et Anna kasvas üles kirjanduse, ka keelatud kirjanduse keskel. Mulle jäi see meelde. Ma usun, et just kirjanduse toel võib kujuneda selline inimene.

Prantsusmaal on väga üllatav näha, milleni vabaduse mõiste jõuda võib. Mida paremini meil läheb, seda selgemalt on näha, et me laseme end kanda igasugu tühjal-tähjal. Samal ajal kui Anna läks igal hommikul tööle ajakirja toimetusse, mille seinale olid üles riputatud tapetud ajakirjanike nimed. Ja vaatamata sellele ta jätkab. Ta kaitseb vabadust, kaitseb kodaniku õigust olla toimuvaga kursis ja kaitseb seeläbi ka kodaniku vastutust. Kodaniku, kes maksab makse ja kellel on riigis ja ühiskonnas täita veel mingi roll. Meie jaoks tekitab see segadust. Oleme justkui uinunud olekus, uinunud tarbijad. Huvitav on vaadata, kuidas ja mil määral see etendus inimesteni jõuab. On neid, kellel on sellest unest ärkamisega raskusi, kes on kaotanud võime üldse millelegi hinnangut anda. Ja muidugi on ka teisi, kelle silmad on lahti.

Anna Politkovskaja esitab justkui surmaülese vabaduse mõistet. Ta teadis, et teda ootab surm. Me elame ajal, mil tuntakse üha suuremat hirmu surma ees. Surm pannakse kusagile eemale, sellega ei taheta tegemist teha. Ja samas me ju teame, et ühel päeval jõuab surm ka meieni...

Kuidas te Anna Politkovskaja ja tema kirjatöödest inspireeritud Stefano Massini näidendi «Parandamatu» juurde jõudsite?

Ma nägin Lars Noreni lavastust «À la mémoire d’Anna Polit­kovs­kaïa» («Anna Politovskaja mälestusest»). See vapustas. Teater täitis sel õhtul oma ülesannet – panna meid kohtuma tänapäeva maailma sellise reaalsusega, millega me iga päev ei kohtu. Etendusejärgne aplaus oli isemoodi. Oli tõepoolest toimunud reis reaalsusesse. Mulle meenus üks minu enda kogemus lavastusega, milles olin rääkinud tõestisündinud loo, koonduslaagrid üle elanud väikese tüdruku loo. Noreni lavastus tekitas minus soovi selle kogemuse juurde naasta. Ma mõtlesin: teater on üks koosviibimine, kokkusaamine, kus on aega üheskoos oma olemasolu kohta küsimusi esitada.

Ka üks Politkovskaja artikkel Noreni lavastuse kavaraamatus üllatas mind väga, sest selle kirjutaja ei kasutanud tänapäeva ajakirjanike stiili – ta jagas meiega midagi. Otsekohe leidsin lugejana end selle keskelt, millest kirjutatakse. Ta paneb meid tundma... Tänapäeva ajakirjanikud räägivad väga kiiresti ja seetõttu pole aega räägitut enesele ette kujutada. Nii «tulistatakse» päevast päeva. Ma mõistsin veel kord, et teater on tõepoolest üks õnnelik koht, kus asjade üle koos mõtiskleda. Mõni kuu hiljem lugesin Stefano Massini näidendit, ja niipea kui olin seda lugenud, tuli selgus, et ma teen selle ära.

Elava või elanud inimese kujutamine laval seab näitleja ette terve hulga probleeme.

Mul oli kogemus ühe koonduslaagris olnud tüdruku lavastusega 2001. aastal. See põhines elusoleva naise kirjapandud mälestustel – mängisin tema elu ka tema enda ees. Pärast esietendust oli ta väga liigutatud, ütles vaid napilt: «See on hea», ja lahkus. Järgmisel päeval tulid etendusele tema lapsed, kes olid kõik väga erutatud ja tänasid mind – nad olid mõistnud asju, millest nad varem aru ei saanud. Ja siis oli ühel päeval saalitäis endisi koonduslaagrite vange...

Olles esimesed etendused ära mänginud, mõistsin, et mulle on antud heakskiit, ma võin seda tükki mängida. Aga tõsi, proovide ajal tekkis pidevalt probleeme. Kuidas ma saan seda lugu mängida, kui ma pole kogu seda õudust läbi elanud? Ainult oma kujutlusvõime ja sõnade jõuga, ilma dekoratsioonide, ilma milletagi? Aga kui saali tulid inimesed, kes olid selle kõik koos mälestuste kirjapanijaga läbi elanud, tundsin, et see oli neile tähtis. Korraga ei olnud tegu enam nende individuaalse looga, vaid see kasvas kõigi kohalolijate looks.

Kunagi hiljem sattusin filmivõtetel Birkenau laagrisse ja seal seisin ma vastakuti reaalsusega. Alles pärast seda, kui olin teinud dokumentaalset tööd, vaadanud fotosid, töötanud kujutlusega, nägin ma tõelist koonduslaagrit. Mulje laagrist oli sedavõrd tugev, et ma ei leidnud enam mängu tarvis vajalikku distantsi. Teatris on ilus see, et kõik toimub sõna väe läbi. Vaatajana kuulen sõnu, mida ma visualiseerin, mida ma ette kujutan. Kõik toimub kujutluse kaudu ja see liigutab.

Muidugi on keerukas reaalselt elanud inimest laval kujutada, kuid naljakas, et Anna Politkovskaja ise andis mulle omamoodi võtme. Nagu tema, panin ka mina kirja fakte ilma omalt poolt asju ühele või teisele poole kallutamata. Tuleb osata jääda kõrvalseisjaks ja mitte anda liiga jõulisi hinnanguid. Tegelaskuju ilmub vähehaaval... See ei võrreldav mõne väljamõeldud loo või näidendi lavastamisega. Ei tohi langeda samastumise lõksu, vaid lasta tegelaskujul kogu aeg veidi ees olla ja ise tahapoole jääda. Tuleb leida õige distantseeritus.

Milline on teie suhe n-ö poliitilisse teatrisse, kuivõrd peaks üks kunstnik otseselt poliitikaga tegelema?

Ei ole minu sügavas loomuses teha poliitilist teatrit. Ja kui me elaksime ajastul, kus asjad oleks minu jaoks rohkem omal kohal – see tähendab, et poliitikud teeks vähem näitemängu –, võiksime meie, näitlejad, tegeleda näitemänguga. Probleem on selles, et kogu poliitika on muutunud etendamiseks. Meedia kaasabil. Ning seetõttu esineb hetki, kus korraga küsid endalt, et millega siis meie tegeleme. Mulle tundub, et elame ajastul, kus mitmed asjad ei ole enam omal kohal. Mina ei saaks enam teha nägu, et midagi pole juhtunud. Õhus on tõeline mure. Meie kaasaegsete seas, kõikides sotsiaalsetes gruppides on mingi mure. Paljud asjad asetuvad praegu ümber. Ja see on minu viis sellele kõigele reageerida.

On väga tähtis, et me ei jääks tundetuks. Keset kõike seda meie «mugavust» võib tekkida küsimus, kui kaugele võib minna inimlik tundetus. Ja kui ma sellele vahel mõtlen, teeb see mulle hirmu. Tšetšeenias toimuva abil saame endile küsimusi esitada. Kes ma olen? Kuidas ma vabadust kaitsen? Anna räägib väga ilusa asja tšetšeenide kohta. Kui nad kohtuvad, ei ütle nad «Tere päevast!» või «Jumal õnnistagu sind!», vaid «Et vabadus tuleks koos sinuga!». Väga ilus.

KOMMENTAAR

Lembit Peterson
Theatrumi juht

Nägin seda mono­etendust Pariisis – mind võlus Mireille Perrieri meisterlikkus, kuidas ta  suutis taandada iseenda ja tuua vaatajani Anna Politkovskaja poolt Tšetšeenias nähtu ja kogetu põhjal kirjapandu. Ta muutus nagu toimunut mõtestada püüdvaks tunnistajaks, kaasnägijaks. Ja selleks teeb ta ka kuulaja/vaataja. (Ehkki oli kummaline seda kõike prantsuse keeles kuulda ...)

Meie jaoks on sel lavastusel on iselaadne võimalus osaleda Tšetšeenia sündmustes ja püüda kujundada oma hinnang. Oleme seeläbi tunnistajad sellele (hirmsale) reaalsuse osale, mis näib ebareaalsena, košmaarina. Kui me rohkemat ei suuda, siis seda me suudame – mitte alluda hirmule, mida kurjuse müsteerium, mida see etendus tegelikult peegeldab, meisse sisendada püüab. Otsides võimalust sellele vastu seista, püüdes leida rahu tegemise teid, elu tugipunkti. Iseendas ja ümb­ritsevas. Ei tohi lasta niisuguseid asju vaikuses toimetada end hirmu müüride taha peites. Sellise kaasamõtlemise ja otsingu läbi oleme ehk rohkem inimesed. Otsime aktiivsemalt võimalusi kurjale vastu seista. Demoniseerimata mingit poliitilist süsteemi, rahvusi või rahvaid, konkreetseid inimesi.

Olgu sellel etendusel vaatajana-kuulajana osalemine eelkõige meie solidaarsuse avaldus kõigile sõjakole­dustes kannatanuile. Neile, kes võitlevad inimese väärikuse ja vabaduse eest. Ja lisagem sellele oma vaikne palve inimeste eest, kes on sunnitud seda õuduste pe­rioodi läbima.

Külalislavastus

Stefano Massini «Parandamatu» («Non réeducable»)

Esitab: Mireille Perrier

(Pariis, Prantsusmaa)

Etendus tõlgitakse eesti keelde

18. oktoobril kell 19 Viljandi Ugalas

20. ja 21. oktoobril kell 19 Tallinnas Püha Katariina kirikus

Mireille Perrier

•    Sündinud 1959

•    Alustas näitlejateed Nicolas Peskine’i  kõrval trupis Companie du Hasard

•    Antoine Vitezi  õpilane

•    Esimene filmiroll «Boy Meets  Girl» (1984),

rež Léos Carax

•    Teinud üle 50 filmirolli,  kümneid rolle teatris