Ehe Tuglas ja Jaan Unduski turbotõlgendus

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Friedebert Tuglas
«Valik proosat»
Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk
Avita 2009
Friedebert Tuglas «Valik proosat» Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk Avita 2009 Foto: Repro

Enamasti koolidele õppe- ja lugemisvara kirjastav Avita on üllitanud Friedebert Tuglase loomingust antoloogia.



Antoloogiaid ilmub ikka aeg-ajalt ja need on vajalikud kas autorist, mingist ajaperioodist (vana-kreeka, keskaja, renessansi jt antoloogiad), žanrist («Sõnarine» eesti luule antoloogiana, «Eesti novell» või Arne Merilai koostatud eesti ballaadi antoloogia «Eesti ballaad») või mõttevoolust (positivismi, eksistentsialismi, marksismi jt «ismide» antoloogiad) linnulennulise ülevaate saamiseks.



Antoloogiad on samas ka väravad ühe või teise autori või teosega lähitutvuse sobitamiseks, neisse süvenemiseks.



Metatekstidena ei väärikski need erilist tähelepanu, kui mitte valik, koostamisalus ja kommentaarid ei annaks antoloogiale mingit uut lisaväärtust. Aga just seda ongi Jaan Unduski autoriantoloogia Tuglase proosast. Etteruttavaltki öeldud – see on koos lugejaga Tuglase taasavastamine.



Unduski eessõnas (mis on ise juba Tuglast vääriv essee ehk isiksusliku ja kujundilise jõuga arutlus) määratleb ta ära, mille poolest kõnesolev Tuglase tekstikogu, milles omakorda osa esseedevalikust on esindatud fragmentidena, paistab silma oma erilisusega.



Eriline on see kõigepealt selletõttu, et siin esitletakse taas Tuglast, «nagu ta oma kõige vabamates kunstilistes ja ideoloogilisest valikutes – mis lõppesid enam-vähem 1940. aastaga – võis välja näha» (lk 9).



Ehk teisisõnu, Unduski valiku kaudu kohtume pärast 70 aastat kestnud pausi taas esimese, eheda Tuglasega, sest too «teine Tuglas» on autorile omases, aga hiliseas sageli alt vedavas stiilitäiuse taotluses tehtud paranduste ja totali­taar­se režiimiga kaasneva tsensuuri ning seda ennetava enesetsensuuri tõttu moonutatud ja seega algupärasest hälbiv Tuglas.



Muidugi esitab Undusk sellega ühtlasi kinda autori viimsele tahtele ja problematiseerib üht käibetõde, et «vabadus on tunnetatud paratamatus». Kui viimseks tahteks vormunud tunnetus on pärsitud väliste asjaolude tõttu, nagu see Nõukogude ajal oli nii Tuglase kui ka paljude teiste autorite puhul, siis ei olda ka vaba – ja paratamatusest saab sund. Aga Undusk vaidleb oma Tuglase-esitlusega ühtlasi vastu Tuglase ettehooldusele ja sellega kaasnevale enesekanoniseerimisele.



Undusk ei tee saladust, et tema valik on ühtlasi  t e m a  Tuglase-kaanon, sest juba tiitellehel seisab «kommenteeritud autoriantoloogia». Unduski valitud Tuglase kümme «suurt novelli» on olnud tema kui koostaja jaoks Tuglase novelliloomingu paremik.



Aga ta on täiendanud oma valikut veel tosina väikepalaga, sest just väikepalade (millest näiteks Tuglase armastuskiri Marie Underile «Teile ja iseendale» pälvib Unduskilt epiteedi «võrratu») tõttu on Unduski väitel Tuglase looming eesti kirjanduses ainulaadne.



Nii nagu oli Tuglas novellistina «suhteliselt eraldiseisev kõrgmäestik» (lk 18), nii on olnud alustrajav ja tänaseni ületamatu ka Tuglase kirjandus- ja kultuurikriitiline looming. Undusk esitab sellestki esindusliku valiku, võttes täielikult sisse Tuglase marginaalia kui «Tuglase terviklikema personaalfilosoofia» (lk 19).



Unduski valik on niisiis juhindunud tema kirjanduslikust maitsest, esteetilistest tõekspidamistest, kirjandusloolisest ja -teoreetilisest kogemusest ning õpetaja eetosest. See kõik ilmneb tihendatult antoloogiale järgnevas, 222 lehekülge (omaette raamat!) hõlmavas monograafilises «seletuskirjas», mida Undusk tähistab algatuslikult sõnaga «repertoorium».



Unduski Tuglase-monograafiat lugedes – seegi on puhas nauding, sest Unduski esseede kohta võib öelda sedasama, mida ta ise on Tuglase esseistika kohta öelnud, et need võivad lähteteoseid oma köitvuse ja avastuslikkusega koguni ületada – vaimustas mind Unduski enda Tuglase-vaimustus. Nii kõneleb andunud kirjandusõpetaja, kelle tõeliseks missiooniks on lugema kutsumine! Muidugi eeldab see samas ka lugeja enda «siirast huvi Tuglase loomingut ja autorit ennast kui loov­isiksust lähemalt tundma õppida» (lk 455).



Kuid Undusk ei jäta oma kommentaari teenima üksnes emotsionaalset suhtumist. Kaugel sellest. Kuigi iga «seletuskiri» algab hinnangulise määratlusega («Popi ja Huhuu» «rahuldab oma lihtsusest hoolimata kõige kõrgemad kunstinõuded» (lk 457), «Maailma lõpus» annab «erootilise kire süvapsühholoogiliselt ületamatu kujutuse eesti kirjanduses» (lk 473), «Arthur Valdes» on «žanriliselt Tuglase põnevamaid novelle» (lk 511), «Rändaja» on «Tuglase novelliloomingu kummalisemaid tooteid» (lk 528) jne), järgneb sellele teoste võrdleva kirjandusuurimise parimat traditsiooni järgiv ning samas ka tekstisemiootiline lahtikirjutus.



Ärgu peljaku monograafia lugeja, et Undusk juhatab ta sellega «seletamiste labürinti». Kuigi autor kinnitab, et «märgatav osa uurimistulemusest sõnastatakse siin esmakordselt» (lk 456), ei tähenda see autori kui kirjandusuurija eneserefleksiooni n-ö Tuglasega taustal, vaid lugejaga koos rändamist Tuglase tekstiradadel.



See ränd on sõnaliselt nii värvikas, rohketele rööbiknähtustele viitav, piltlike väljendite, retooriliste hüüatuste ja kujunditega küllastatud, et nakatab lugejat.



Tuglase looming avaneb Unduski ristviidetega tõlgenduses otsekui üks suur muster, metatekstide, in- ja intertekstide ning kontekstide võrgustik.



Näitevõimalustest osutatagu siinkohal vaid ühele «Androgüüni päeva» käsitlusele. Erinevalt teiste novellide käsitlusest puudub selle ees Unduski ümberjutustus. See on võimatu, sest tegemist ongi «peaaegu süžeetu õukondliku mänguga». Undusk alustab õhustiku iseloomustamisest, mis paigutub žanri «galantsed pidustused», seejärel vihjab Tuglase emotsioonide filosoofiale, iseloomustab ta tundesugestiooni ning pakub võimaluse käsitleda novelli ka inimelu allegooriana.



Keskeas toimuva Andro­güüni soovahetusega seoses jõuab Undusk Carl Jungi analüütilise süvapsühholoogia põhiseisukohtade juurde, avab aga laiemalt Otto Weiningeri õpetuse taustal meheliku ja naiseliku alguse vahekorra.



Seejärel liigub Undusk oma kommentaaris edasi kolme kultuuriloolise mõiste, pretsioosse kirjanduse, commedia dell’arte ja androgüüni valgusvihus. Essee puänteeritakse oletusega, et «Andro­güüni päeva» võiks võtta ka kui müstilist pihtimust, Tuglase lepitusettepanekut Elole pärast seda, kui too oli lugenud Tuglase varaseid kirglikke kirju Underile.



Unduski teistegi kirjandusuurimuslike teoste puhul tähele pandud sügavuste ihalus, lõpuni mineku tung ning vahendamise intensiivsus – mis lähendavad tema esseid nagu Tuglaselgi maagilisele sõnale – ahvatleb kasutama Unduski kirjanduskäsitluste endi kohtagi kujundit.



Olen teda lugedes mõelnud, mis see võiks olla, ja jõudnud võrdlusele turbovõimendusega. Unduski tõlgendusmasin toimib siis samamoodi nagu turboreaktiivmootor: kiirendus ja jõud ei tulene üksnes põleva gaasi väljatungist, vaid see võimendatakse pöörleva turbiiniga. Ma ei saa sinna midagi parata, et just see võrdlus ennast peale surub. Nii nagu ka Undusk tunnistab, et ta ei saanud sinna midagi parata, et oma monograafilist käsitlust just «repertooriumiks» hakkas nimetama.



Unduski Tuglase-repertoorium on suureks saavutuseks eesti kirjandusväljal. 1980ndate algul alanud Unduski Tuglase-uurimine (piltlikult öeldes: armumine), siis kirglik ühekssaamine (esseenovell «Sina, Tuglas» 1986), siis «abielu» (kandidaadiväitekiri Tuglase realismist), seejärel argipäev (mammutjärelsõna ja kommentaarid Tuglase «Kriitika» I köitele, teised Tuglase loomingut käsitlevad artiklid, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse juhatamine) on «repertooriumiga» saanud otsekui krooniks ühele eesti suurimat kirjanikku ja tema uurijat siduvale saatusele.



Raamat


Friedebert Tuglas


«Valik proosat»


Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk


Avita 2009



Kommentaarid
Copy
Tagasi üles