Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2287015t1h8be3.jpg)
Materjal, mille peamiselt tantsuetenduste lavastamisega tuntuks saanud Oleg Titov Ugalas lavale tõi, on loomulikult maailma dramaturgia klassika Gorki nimi seisab vene kirjanduses kõrvuti Tehhovi, Dostojevski, Gogoli ja mitmete teistega.
See tähendab teksti, millelt me ootame mingit erilist venepärast peenelt iroonilist paratamatusse tunnetust, seda tehhovlikku kolme õe igatsevat hüüdu «Moskvasse! Moskvasse!». Ning kibedat tõdemust, et õnne pole Moskvaski.
Enne etendust antud intervjuudes kõneleski lavastaja sellest, kuidas ta soovib süüvida inimhinge põhjatutesse sügavustesse, tuua tänapäeval lavale aegumatud probleemid, mis inimhingi sajandeid piinanud elu mõte, armastus, haigused, raha.
Kuhu jääb vene hing?
Tüüpide kaleidoskoop, mis «Põhjas» avaneb, on tõepoolest värvikas väikekodanlik ja mitte just üleliia intelligentne öömajapidaja Kostõljov, tema kõrk ja kuri naine Vassilissa, sohvafilosoof Satin, vargapoiss Vaska, rändur ja filosoof Luka (paralleel Luuka evangeeliumiga).
Näidendit lugedes on kõik see surutus ja rusuvus tunnetatav, kuid paraku piirdub eesti näitlejate mäng tõelise vene hinge olemuse lahkamisel just nende samade tüüpide esitamisega. Kahju, et pole juletud astuda sammu kaugemale ja tuua välja ka tüübi taga peituv hing ning üksnes temale ainuomane olemus.
Teistest erineb selles osas küll oluliselt Arvi Mägi suurepärases Luka rollitäitmises. Tema lavale astudes saal peaaegu kahvatub, soovides teada, millist elutarkust ei kusagilt saabunud ja ei kuhugi suunduv rändur siinkohal paslikuks tarvitada peab.
Lukast saab etenduse siduv lüli keegi, kelle päästvat saabumist õpib vaataja etenduse arenedes juba ootama.
Näitlejate ansamblist tõusid veel eredamalt esile Janek Vadi vargapoiss Vaska Pepelina ning Kadri Lepp öömajapidajanna õe Nataana.
Lavastuses on mõned väga head stseenid, kus tegevus tõepoolest käima läheb paar-kolm kaklusstseeni, korravalvuri saabumine, meeldejääv finaal-tants, misjärel saabub vaikus. Seisundi edasi andmine jääb aga kahjuks nõrgemaks.
Kunstnik Vadim Fomitev on ehitanud üles suurepärase «telliskiviseintega» vaestemaja keldrikorruse, kuid võõbanud selle millegipärast nii kirgaste värvidega, et tundub, nagu oleks tegu mõne lastelavastuse muinasjutulossi keldrisaali dekoratsiooniga. Muidugi on teksti traagika aste maitseküsimus ja ehk tundubki näidend mõne rakursi alt vaadates hoopis naljandina.
Igipõlised küsimused
Tervikuna võib öelda, et tunnetuse (või vähemalt tunnetuse aimduse) inimelu haprusest saab «Põhjast» kätte. Igipõlised küsimused kas töö teeb õnnelikuks, mis on surma hind ja kellele su lahkumine siit ilmast õigupoolest korda läheb, ning tulles ringiga tagasi: mis mõtet on siis elada saavad püstitatud ning teatrisaalist lahkudes jätkub, mille üle mõelda.
Huvitav oleks aga teada saada, milline paistnuks slaavi verd Titovi lavastus välja siis, kui tema vormitavaks materjaliks oleks olnud samuti need, kel vene hing emapiimaga sisse imetud.
Uus lavastus
«Põhjas» Maksim Gorki
Tõlkija: Ernst Raudsepp
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Vadim Fomitev
Osades: Peeter Jürgens, Andres Tabun, Janek Vadi jt
Esietendus Viljandi teatris Ugala 1. märtsil 2008