Lõppmängu lõpp - in memoriam Vaino Vahing

Vaino Vahing oli kuuekümnendate põlvkonna vaimsuse ja hinge peegel.

FOTO: Margus Ansu

15.02.1940 – 23.03.2008

Kogu Vaino Vahingu elu ja looming paistab nüüd, ta surmasõnumi meieni jõudes, otsekui aegluubis vändatud kiire lõppmäng, Endspiel. Aga mitte lõppmäng males, mida võib kroonida matt, aga samahästi ka igavene tuli, vaid pigem tennise lõppmäng, kus punkthaaval jõutakse võitja väljaselgitamiseni. Kus võitjaks on igal juhul surm. Küsimus on ainult punktide arvus, mis selleni jõudmiseni kulutatakse.



68 aastat tagasi Peipsi madalikul Meeksi vallas Aravu külas sündinud ja psühhiaatriks koolitatud Vahingu punktiarve sai eilsel ülestõusmispühal koduukse ees täis. Surm täidab elu sümbolitega, kuigi Vahing otsis ka elus endas ja kaasinimestes kirglikult sümboltähendusi.



Mis oli tema, Vahingu lahkumises siis sümboolset? Aga oli. Et ta lahkus just siis, kui kristlik ilm tähistas Lunastaja ülestõusmist. Vahingki oli üleni üksainus kannataja. Talle kirjanduslikuks eeskujuks olnud Jaan Oksa 100. sünniaastapäevaks kirjutatud loo pealkiri «Kannatamine kirjanduse pärast» võiks raamida Vahingu-lugu ennastki.



Oksast kirjutas Vahing näidendi «Mees, kes ei mahu kivile» ja mängis 1975. aastal selle peaosa vaheldumisi Evald Hermakülaga. Just sealt sööbisidki mõlemad mulle kui äsja ülikooli lõpetanud noorukile hinge.



Olin lugenud enne seda Vahingu «Lugu» (1970), «Kaemust» (1972) ja «Sind» (1973), aga polnud nende juttudega veel sina peale saanud – see tuli hiljem, kui mõistsin, et rabelev, neurootilis-hüsteeriline fragmentaarsus ongi Vahingu kirjanduslik käekiri. 



Aga Vahingu Oks oli katarsis. Vahing ise on kirjutanud, et ta oli mõelnud kirjutada näidendi Faehlmannist – mida ta aastaid hiljem koos Madis Kõivuga ka tegi («Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus», 1984), nagu ta koos Kõivuga kirjutas ka dialoognäidendi «Endspiel. Laskumine orgu» (1988) – ent välja kukkus hoopis monodraama Jaan Oksast.



«Ajasin vist Oksa ja Faehlmanni segamini – mõlemal olid aated, ainult üks oli rikas, teine vaene ja sügavalt õnnetud mõlemad,» on ta meenutanud Hermaküla juubelile pühendatud kirjutises.



Kusagil Oksa-avastamise aegu tunnistab Vahing ajakirja Keel ja Kirjandus ringküsitluses (taastrükk publitsistikakogumikus «E me ipso», 1990), et kirjanik on raske olla ja et tema puhul leidis see aset paralleelselt päevikupidamisega.



Isiklik impulss, mure, kannatamine, mis vajasid registreerimist, otsekui laseks hulluarst oma patsiendil end tühjaks rääkida, kirjutada – see oli suuresti ka Vahingul kirjutamise ajendiks.



Sageli tunduski mulle, et meie, ta lähedased, kaaslased, sõbrad, oleme potentsiaalsed patsiendid. Ja seda on ka Vahing iseendale.



Ent loomulikult oli Vahingu loomeenergia allikaks enese piiritu ebatäiuslikkuse tunnetus. Mida tuli kompenseerida lakkamatu lõpuniminekuga.



Vahingu kannatamine oli kuhjuv ja ekspansiivne. «Alasti habemenuga» – selliselt on iseloomustatud tema loomingumeetodit – lõikas ajuti meisse kõigisse. Loetagu tema «Noort Unti» (2004) ja «Päevaraamatuid» (2006 ja 2007). Talutavaks muutis selle absurd ja totaalne mängulisus.



Vahingu esinemistes oli lakkamatult provokatsiooni, aga need olid ka eneseiroonia ja iseäraliku huumori peod. Kus oli Vaintsa – nii teda omade keskel kutsuti –, seal jagus kirge, fantaasiat, jutustamise mõnu. Kirjutan teadlikult «meie», sest Vahing oli kuuekümnendate põlvkonna vaimsuse ja hinge peegel. Unt, Runnel, Valton, Saluri, Tooming, Hermaküla, Kangilaski, Kaplinski, Rähesoo, Lauristin, Maimu Berg, osalt ka siinkirjutaja – need on Vahingu kaaslased ja ühtlasi tegelaskujud tema eludraamas. Või absurdidraamas? Tragöödias? Või tragikomöödias?



Vahingu kannatused lõppesid kodulävel. Sümboolne ometi, et mitte kodus, isegi mitte haiglas, mis oli ta teiseks koduks. Vahingule tähendas kodu ja minateadvus ühte ja sedasama. «Eksistents algab LAHTIÜTLEMISEST,» on Vahing kuulutanud, ja teisal kirjutab ta Mati Undile – ühele oma iidolile ja sõbrale: «Eneseteadvust ei ole ega saa kunagi olema, sest see oleks lõpp. Nii mul kui sul…»



On üksainus lahkumine, teelolek, tung iseenda suunas, aga ometi tabamatu – sellisena jääb Vahing meie mälestustesse. Eesti kirjandusse aga taas kord ühe liivilik-oksaliku mässajana. End­spiel’i kangelane.



Vaino Vahing. Elu- ja loominguloolist



•    Sündis 15. veebruaril 1940. aastal Aravu külas Meeksi vallas, lõpetas 1963. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, töötanud psühhiaatrina Jämejala ja Tartu psühhoneuroloogiahaiglas ning tegutsenud Tartu Ülikooli õppejõuna.


•    Kirjanduslikku tegevust alustas 1965. aastal, esimesed trükitud jutud «Otsene kõne» ja «Sving» ilmusid 1967. aastal ajakirjas Noorus. Esimese raamatuna ilmus 1970 jutustus «Lugu».


•    Teoseid: jutustused «Lugu» (1970) ja «Sina» (1973), novellid «Kirjanik» (1979) ja «Machiavelli kirjad tütrele» (1979), näidendid «Suvekool» (1972), «Mees, kes ei mahu kivile» (1974), «Pulmad» (1976), «Testament» (1983), päevikud «Päevaraamat» I ja II (2006 ja 2007). Koos Madis Kõivuga romaan «Endspiel. Laskumine orgu» (1988) ja dokumentaalnäidend «Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus» (1984).

Tagasi üles