Tegime filme, kus surrakse

Kallis, kallis sõber! Ma ei öelnud Sulle vist kunagi, et armastan Sind, aga Sina vastasid, nagu oleksin öelnud. Sina ise ütlesid küll. Ja mul on piinlik, et tundsin vahel piinlikkust Sulle alati samaväärselt vastata.

Tänavu tuli talv kiiresti korraks läbi koos kevadega. See oli väga ilus. Sa oskasid öelda, kui on ilus. Sa oskasid öelda ka, kui on valus. Aga ka seda, kuidas on valus.

Me ei jõudnud rääkida surmast, ehkki tegime filme, kus surrakse. Me rääkisime küll teiste surmast, väljamõeldud tegelaste surmast, aga see ei olnud nii tähtis kui rääkimine valust. Valu jääb maha. Mäletan, et ükskord ähvardasin Sind oma filmis surmaga. Sa mängisid iseennast ja ei mänginud ka. See oli dokfilm «Väliseesti», mis ei olnudki õige dok, sest surm oli seal välja mõeldud. Hiljem olen mõelnud, et see ei olnud ka valus.

Sa vihkasid suletud ruume ja ihkasid avarust. Tean, et ükskord jäid sa Patarei vanglas filmivõttel ühte kongi kinni ja võtit otsiti kaua. Sa rääkisid, et see oli tõeliselt hirmus. Mul on praegu tunne, et Sa said välja alles möödunud sügisel. See sügis kestis kaua, talve tuli aina oodata. Pidime uisutama minema, kuid siis sulas jää. Jäi järgmiseks aastaks.

Su viimased õnnelikud kuud olid nagu selle talve kiire lumine lõppmäng. Võisid vabalt särada, Sind armastati, Sul terendas ees kaks mängufilmi. Kõik oli äkki avardunud nagu Sul seal Matssalu lahe ääres. See oli ilus. Kõik oli elus. Päike paistis ja sulatas viimast lund. Nüüd on valus.

Anri Rulkov

Lõpetas 2001. aastal reissöörina Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli. Lühimängufilmi «Hirm» (2004), dokumentaalfilmide «Laulurahvas» (2004) ja «Helmut» (2001) ning telemängufilmi «Kelgukoerad» (2006) reissöör. Mängufilmi «Stiilipidu» (2005, re Peeter Urbla) monteerija.

Pälvis 2007. aasta sügisel Eesti Kultuurkapitali «Ela ja sära» aastastipendiumi.