Homme on Rock Cafés päris põnev kontsert. Kimmo Pohjonen on meile vana tuttav, lisaks elab lähedal. KTU on tema viimaste aastate projekt, mida teeb koos nii kuulsate meestega nagu Pat Mastelotto ja Trey Gunn progeroki kuningbändist (no nimigi ütleb) King Crimson.
King Crimson on juba 40 aastat tipus, asi algas Rolling Stonesi soojendamisega Londonis Hyde Parkis. Nende ainus püsiliige on siingi käinud kitarrist Robert Fripp, aga Mastelotto ja Gunn on ka juba küllaltki püsivad.
Pidasin e-kirjavahetust Mastelottoga, kelle muusikaline CV on pikem kui kõik Eesti korvpallurid üksteise otsa pandult. Ta on maailma tippliiga trummar, pisike loetelu artistidest, kus ja kellega ta peale Crimsoni ja KTU mänginud on: Al Jarreau, Prince, Chuck Berry, Bill Bruford, The Pointer Sisters, Patti LaBelle, Mr. Mister, XTC, Hall & Oates, Robyn Hitchcock, David Sylvian... And You Will Know Us By The Trail Of Dead, Adrian Belew.
Jepp, kümneaastasest peale ajan ma siiani sama rida. Ma olen narkar ja muusika on mu narkootikum. See vaimustab mind siiani, energia on sama ja ma olen endiselt pöördes tööst nii paljude vingete bändidega. KTU on kindlasti minu jaoks kõrgpunkt, mängida koos kahe nii ägeda muusikuga.
Oled töötanud nii erinevate bändidega. Võrdle tööd XTCs ja Pointer Sistersis. Või KTUs ja Crimsonis.
Esimesel juhul on sul kolm musta tšikki Oaklandist, teisel juhul kolm kahvanägu Swindonist. Mõlemad on omal moel suurepärased, aga minu eelistus kaldub XTC poole, tõeliselt briljantne bänd.
KTUs on akordion, Crimsonis ei ole. Ja mida ma eriti armastan KTU juures, see on demokraatia.
Oi, poisid... Profimuusik peab olema ekstsentriline, et seda elu elada. Chuck Berry, Robert Fripp, Prince, Patti LaBelle... Ma ütleksin Kenny Loggins, aga need on lood käärsooltest ja ajumuutvatest ainetest, nii et pole minu asi seda trükis avaldada.
Aga muidugi on Kimmo! Aga nagu ekstsentrilisematega on, ta on hullumeelne ilma üritamata. Ta lihtsalt ON pöörane ja lõbus. Isegi kaine peaga! Eestis ei ole vist seda veel juhtunud, aga muudes maades on ta KTU tuuridel sageli seadusega pahuksis olnud ja sarmikate vempude tõttu on teda kongigi pandud.
Trey ja mina kohtusime temaga kümme aastat tagasi. Festivalil SXSW (legendaarne South by Southwest – VV) Austinis, Texases. Ta soojendas seal meie tollast bändi ProjeKCt 3, mida tegime koos Robert Frippi ja Gunniga. Mäletan seda segast soome kutti istumas meie räpases riietusruumis oma kohvri otsas. Nüüd, palju aastaid hiljem, sain aru, et ta istus akordioni otsas. Soojendama kutsusime ta sellepärast, et olime kuulnud tema esimest albumit «Kielo».
Hiljem tegime Treyga duo TU, mis hääldub nagu «kaks» inglise keeles. Mõtlesime teisi duosid ühinema kutsuda, et oleks TU + 2 näiteks. Esimene duo, mis pähe tuli, oli Kluster, kus Kimmo on akordionil ja Samuli Kosminen sämpleril. Sealt sündis KTU ja meie esimene album «8 Armed Monkey» aastal 2005.
Meie uus album «Quiver» on jõulisem ja intensiivsem, Trey ja Kimmo kompositsioonid sobivad hästi. Kolm pala sellest miksis näiteks mu sõber Steven Wilson Porcupine Treest oma Londoni stuudios.
Meie lahknevad taustad on tekitanud tõsiselt huvitavaid reisikogemusi. Ja sõltumata geograafilistest erisustest on meil sarnane huumorimeel, ja meil oli kohe esimestest laividest alates ääretult lahe koos mängida, meie trio ühine energia motiveerib meid pidevalt minema edasi uute ideedega.
Trey elab Seattle’is, Kimmo pakaselises põhjas. Nad on nagu hoor ja sutenöör, neil on mingi sügav kummaline kiindumus, mida nad maskeerivad pealiskaudsete solvangutega.
Me ei tee plaane, lihtsalt vaatame taevasse, millal purpurne nahkhiir (crimson – purpurne; bat light – Ameerikas Batmani-aineline valgustikaubamärk – VV) ilmub, ja siis oleme kõrgendatud valmisolekus.
Mu enda plaanidesse kuuluvad esinemised Stick Meniga (Mastelotto koos Tony Levini ja Michael Bernier'ga) meie uue plaadi puhul, novembris ja detsembris näiteks soojendame Stick Meniga Porcupine Tree Euroopa kontserte. Ja kui see KTU tuur saab läbi, siis järgmisel suvel tuleb KTUga jälle Euroopa tuur. Samuti teen edasi Tuneri projekti koos Markus Reuteriga. Tuneri eelmine laiv-CD on lindistatud Eestis ja uut, «Zwari», miksis muide imeline Eesti insener-trummar Arvo Urb.
Paneme kirgede rahuldamiseks adrenaliini möllama! Mäletan meie suurepärast kontserti eelmine kord Rock Cafés, vist 2005 oli see. Vastuvõtt oli metsik ja võimas! Tallinn on eriline linn ja me tahaks kindlasti seda uskumatut tunnet tagasi. Ma olen seal olnud tegelikult isegi kaks korda, teist korda Tuneriga.