Pisar tuleb palgele, absoluutselt!

Leslie kuskil soojal maal, kuhu ta põgenes oma plaadi esitluse eest. Foto: Erakogu

Palge all ma pean silmas raadioeetrit ja plaadipoode, nimelt ilmub Leslie Da Bassi värskelt albumilt «Nights By Open Windows» sel nädalal singel «Pisar», millele asjatundjad ennustavad sama suurt edu nagu Leslie loole «Absoluutselt», mida esitab ansambel HU? (bändi kohta vaata loo kõrvale faktikasti).

Leslie on erinevates bändides mänginud umbes 15 aastat, peale selle teinud sooloartistina erinevat muusikat, drum’n’bass’i, house’i ja electropop’i. Bändidest näiteks Borax tegi täiesti unikaalset muusikat, vähemalt Eesti kontekstis, mis sai ka legendaarseks, aga peamiselt ikka niinimetatud indiringkonnis.

Sellist menu nagu viimase aasta jooksul pole Leslie varem kogenud, ta ütles selle kohta mulle hiljuti supertagasihoidlikult: kulda ja karda lendab, ärge šokeerige indimeest!

Su sooloplaadi esimene tiraaž müüdi juba läbi. Ütlesid, et selline edu oli sulle üllatus. Tohoh?

Ma täpselt ei tea, kuidas plaat müüb, aga lisatiraaži tellisin juba küll, pole harjunud lihtsalt, et mu muusika müüb, ja olen tagasihoidlikud kogused teinud.

Müük müügiks, väga hea meel on, et päris paljudele väljaspool nii-öelda oma ringkonda meeldib mu muusika.

Plaadi esitlust sa ei teinud, ilmumise ajaks põgenesid üldse Eestist. Pull käitumine tänases glamuuri-Eestis.

No tegelikult sattus lihtsalt nii. Aga esitlus, jah, otsustasin kohe ära, et ei hakka mingit haledat ühemehesõud tegema läptopiga. See muusika on sündinud laua taga, arvuti, kitarride ja mikrofoniga ja las see nii jääbki, ma ei hakka laivis midagi feikima. Mõni etteaste ehk tuleb, kus esitan oma muusikat, aga siis piirdun puhtalt plaadimänguga. Laivis panustan hetkel hoopis HU? projekti.

Sinu lugu «Absoluutselt» HU? esituses on Eestis megahitt. Elagu meinstriim?

No jälle mingi juhus, ma ei tea, mida inimesed selles loos nii väga leiavad. Meinstriim või mitte, ma ajan lihtsalt oma rida, on inimesi, kes tulevad nende mõtetega kaasa, see on muidugi lahe. Proovin ikka teha midagi uut ja huvitavat.

Stiilid, valdkonnad, kategooriad, reeglid ja kõik muu selline ei valmista mulle endiselt mingit probleemi. Kui mein­striim, siis meistriim, ega siis meinstriim ei pea saast olema, kuigi sel lool on vist vihkajaid samapalju kui fänne.

Su sooloka esimesest singlist «Pisar» – laskuva meloodiaga hausisugemetega südametemurdja – tuleb ka ilmselt superhitt. Peaks tulema?

Ei oska prognoosida, ma tean paari inimest, kellele see lugu väga meeldib, ja selles mõttes ma olen juba rahul. See on mu esimene eestikeelne lugu enda esituses ja tundub, et tuleb vist veel teha eestikeelset materjali, kui see peale läheb, omal ka huvitav. Aga superhitt või mitte, ma lihtsalt teen muusikat, seda, kuidas vastu võetakse, vaatan hiljem kõrvalt.

Ma ütleks, et su plaadil on mõjusid 80ndate süntpopist, 90ndate hausist, nullindate elektroonilisest popist ja kõike saadab indie-mehe unistav meeleolu. Panen mööda?

Vaevalt sa mööda paned, midagi sellist on vist tõepoolest, eks kaheksakümnendad mu elu ära rikkusid, trash-metal segatuna süntesaatorite võidukäiguga, midagi head sellest ju tulla ei saa (naerab). Ma olen alati kuidagi stiiliriikide vahele neutraalsetesse tsoonidesse sattunud oma muusikaliste vaadetega, pidevalt kahe tule vahel...

Aga kuidas sulle meeldib, kui meie, kriitikud, su muusikat millegagi võrdleme? Kui ma näiteks ütleksin, et «Mad Chick» on nagu Röyksopp pluss New Order?

Kui ma üritan mõelda kui kriitik ja selle pilguga või kõrvaga kuulan, siis minu arvates päris täpne võrdlus. Üldiselt ei pane võrdlemist pahaks, mulle omale meeldib küll arvustusi lugedes võrdluste teel aru saada, mida üks või teine asi võib endast kujutada.

Linnalegend räägib, et sa oled «Night By Open Windowsi» palad sisse laulnud voodis mikrofoniga teki all. Mingi nali või?

Legendi jõud, samas kõlab kontseptuaalselt umbes nagu et John Lennon andis kotis intervjuud (muigab).

Tegelikult kasutasin tekki küll, aga sel lihtsal põhjusel, et tuba on kõrgete lagedega ja jubedalt kajas, siis laulsingi läppariga ja mikrofoniga teki all, nagu pioneer telgis... samas päris omamoodi tunne tekkis...

Päris voodis see nüüd küll ei toimunud, kuigi, võiks täitsa proovida, aitäh hea idee eest!

Räägi peagi ilmuvast Hannaliisa ja HU? albumist ka? Sinu roll on selles ju suur. Ja kas tulemas on suvetuur?

Album ilmub lähiajal, praegu käib lõppviimistlus veel, minu tehtud lugusid seal päris palju jah kuidagi nüüd. Mulle omale tundub, et tuleb ilgelt hea plaat, ja kui räige enesehaip nüüd maha arvata, siis tegelikult ma kaifin täiega meie koostööd.

Väga super on mister Critikaliga ja Hannaliisaga stuudios, minu jaoks mõnus uus värske asi. Seda projekti võtan tõsiselt ja peagi selguvad ka üksikasjad kõikvõimalike livede kohta.

Ja nüüd selline üldfilosoofiline küsimus. Viimasel ajal tundub, et kõik, mida puudutad, muutub kullaks. Kuldmunadest ma selle artikli kontekstis ei räägigi. Jumal õnnistab või ikka enda teene? Ja ega sa ometi uhkeks lähe?

Üritan kõigele sellele kullandusele võimalikult vähe tähelepanu pöörata ja keskenduda uutele asjadele. Jah, ma usun, et ükskõik mida elus teha, on võimalik teha hästi, ma tahan, et elu oleks huvitav ja ongi kõik. Ülejäänu selgitavad välja juba igasugu žüriid, kriitikud, massid või vähemused.

Tuleb mis tuleb, täna kuld, homme ei mäleta võib-olla keegi midagi, võib-olla teen mingi eriti viletsa reklaami ja otsa veel jubeda eurobiidiga LP, kes teab (naerab).

Tuleb teha, mis meeldib, ja ülejäänud tuleb iseenesest... Viimati kuulsin, kui seda ütles Carmen Kass, ja tuleb tunnistada, et ma täiesti usun teda selle koha pealt.

Leslie Laasner

•    Sündinud 1974 Tallinnas

•    Lõpetanud Tartu Kunstikooli (1994) ja Eesti Kunstiakadeemia (1998)

•    Töötanud reklaamibüroodes Bates, Idea ja Division, praegu osaleb uue üksuse loomisel

•    Osalenud bändides Pedigree, Borax ja Holmes. Praegu tegutseb sooloartistina Leslie Da Bass ja bändis HU? (koosseis: Hannaliisa Uusma: laul, Leslie: bass, Critikal: elektroonika, Sigrid: sünt, Ranno: trummid). Kevade teises pooles on ilmumas HU? esimene album.