Toltsil on kord majas

Õlimaal «Saar» Tallinna Kunstihoones. Foto: Peeter Langovits

Näitus

Andres Tolts

«Näitus»

25. oktoobrini

Tallinna Kunstihoones

Meie kaootilises elus, kus visuaalset müra on liiga palju, mõjub Andres Toltsi näitus nimega «Näitus» tõelise rahusaarena. Piltidel on kõik korras ja kogu väljapanek Kunstihoones on komponeeritud pea matemaatiliste printsiipide järgi.

Sedasorti elavate klassikute elutöönäitustel on tavaliselt lisaks kunstniku otsingutele näha ka ajastutrendide muutumised. Toltsi puhul on muutusi vaid detailides, tema üldine käekiri ja mõtteviis on püsinud samana 1960. aastatest kaasajani.

Mõistagi pole ka Tolts elanud vaakumis ja tema loomingus on näha mõjutusi nii hüperrealistlikust maalist, kontseptualismist kui postmodernistlikust mõttest. Ja kaugemalt vaadates, ka sürrealismist ning maagiast. Oskus infouputusest omanäoline kokteil kokku panna ongi kaasajal andekus.

Üks Toltsi läbiv teema on maastik, täpsemalt inimtekkeline osa selles. Linnavaated, sürrealistlikena mõjuvad rajatised on ilmselge dialoog inimese ja maastiku vahel, kuid ka tema enda maastikukäsitlus on niipalju tehnitsistlik, et tekib küsimus, kas ta on maalinud maastikku või maali maastikust.

Viimane variant on sageli õige. Maal maalis on teine tema lemmikmotiiv, klassikaliseks näiteks «Vaikelu sirmi ja maaliga» (1974). Metatekst lööb välja ka praeguse näituse pealkirjas.

Kolmas korduv ainestik on faktuurid. Toltsi meisterlikkus puidu või marmori kujutamisel on kadestamisväärne. Samas ei pelga ta ka labasemaid materjale.

Lilleline vakstu Toltsi maalil võib tähistada lillevälja, aga ka lihtsalt vahariiet. Uues sarjas «Korktahvel» on kasutatud korktahvleid minimaalsete värviaktsentide ja täiendustega.

Tõeline superstaar oli Tolts 70.–80. aastail. Kui vaadata tema eakaaslasi, kellest enamik on teinud loomingus ohtralt kannapöördeid või üldse pildilt kadunud, tekib tunne, et äkki siis Tolts­ oligi tollal trendilooja – selles rollis puudub põhjus iga natukese aja tagant ringi mõelda.