Elukaugus kui teatri tugevus

Mireille Perrier lavastuses «Parandamatu». Foto: Theatrum

KÜLALISLAVASTUS

Stefano Massini «Parandamatu» («Non reeducable»)

Esitaja Mireille Perrier

18.–21. oktoobril Tallinnas ja

Viljandis

Mireille Perrier’ hoiakus, väljendununa nii laval kui ka etendusejärgsel kohtumisel, mõjus sümpaatsena eeskätt just pretensioonitus lavastuse «poliitilisuse» osas. Kui Perrier rõhutas, et teeb eeskätt teatrit, omamata seejuures Anna Politkovskaja julgust oma eluga riskima hakata, väljendab see nõrkus ühtaegu teatri vahendite tugevust.

Eeltutvustustes väljahõigatud taotlus mitte kehastuda Politkovskajaks, vaid teda justkui kõrvalt jälgida, jäi etenduse eel pisut arusaamatuks. Mil moel aitab see kangelannat ja situatsiooni paremini mõista?

Pärast etendust, kõigi lavastuse võõrituslike momentide ja Perrier’ enda sügavalt psühholoogilise mängulaadi koostoimes, veendusin selle võtte töökindluses. Nagu ka selles, kui jõuetu oleks konkreetse teema puhul tavamõistes «poliitiline» teater.

Tegelikult on ju igasugune hea teater selles mõttes poliitiline, et võimaldab oma suveräänsesse fiktsioonimaailma siseneda ka poliitilisel tajuvõimalusel, luues selleks eelnevalt teatrile olemuslikult olulise empaatiaeelduse.

Poliitiline teater on seda mõjuvam, mida rohkem suudab ta asuda vaataja positsioonile, mitte ei jätaks muljet jutlustamisest, soovist iga hinna eest vaatajat «harida».

Häälduse võlu

Paraku on kunst nn reaalsete probleemide suhtes pahatihti distantsil, olgu siis põhjuseks kunstnike endi apoliitilisus või mõne poliitiku soovitus «oma liistude» juurde jääda.

Lärmakas sõnumikuulutus mõjub tihtipeale võltsina, seega peab ta ehitama esmalt keskkonna, mis kaasaks sellesse kõik võimalikud vastuvõtukomponendid, kaasa arvatud eelarvamused ja olemusliku distantsi, mis nii meil kui ka ühel lääneeuroopa näitlejannal teema suhtes paratamatult on.

Just sellise hoiakuga Perrier Politkovskajale lähenebki. Tööle hakkab isegi see, kuidas ta Politkovskaja nime prantsuspäraste rõhkudega hääldab. Ta alustabki esmalt distantsilt ega püüagi tõde kuulutada, üksi tankide vastu astuda.

Ainus, mida ta teha saab, on läheneda toimunule empaatilise puhta lehena ning hakata hinge- ja mõttekaaslust looma ennekõike naiseks olemise kaudu.

Vaatamata lavastuse poliitilisusele, ei püüdnud selle sõnum kunsti piiridest välja astuda. Mängides küll arvude ja faktidega, ei muutnud ta ainest publitsistikaks, vaid just sedavõrd teatriks, et selle tõemäär hakkas tagasi peegeldama elu enda teatraalsust.

Võiks küsida, kas ei iseloomusta selline lähenemine veel eriti kujukalt teatri jõuetust probleeme «lahendada». Aga kui teater ongi selles osas jõuetu, siis ei peagi seda mitte maha vaikima, vaid vastupidi, vabastama meid ka illusioonist, et Tšetšeenia konfliktil on olemas mingi selline «lahendus», mille peale keegi seni veel tulnud ei ole.

Tragöödiakangelane

Perrier’ käsitluses muutub Politkovskaja sõna otseses mõttes tragöödiakangelaseks, kelle viib fataalse lõpplahenduseni tõsiasi, et tragöödiakangelase olemus on temasse sisse kodeeritud.

Kahe võrdselt vääramatu valiku vahel ei saaks ta neid ikkagi tegemata jätta, isegi kui mõlemal juhul on lõpplahendus ühesugune. Täpselt samamoodi, nagu oma valikuid ei saaks tegemata jätta ka näiteks Antigone.

Võitlus vägivallaga ei ole ainult teadmise küsimus, vägivalla halbust «teavad» kõik. See on praktiseerimise küsimus, kuid praktikaid, mis XXI sajandi inimesele tunduksid tõsiseltvõetavad, ei ole just palju. Üks võimalus on teha seda Perrier’ kombel, sõnumit vältides ja võõritusliku ringiga lähenedes, apelleerides nii enda kui vaataja empaatiavõime äratamisele.