Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2311405t1he93d.jpg)
Kui «Armastuse punane pärl» ja «18-14» oleks linastunud sellises järjekorras, nagu nad olid filmitud, oleks võinud öelda, et reissöörina on Andres Puustusmaa vaieldamatult kasvanud.
Kuid «Armastuse punane pärl» jäi tee peale toppama ja kardan, et informeerimata vaatajal võib tekkida mulje, et vene produtsentide tuhvli all rasket reissöörileiba teeniv eestlane on täielikult degradeerunud.
Melodraamani film ei küündi: selles on siiski tarvis ehtsad tunded. Kuid linateos sarnaneb seebiooperi lühendatud variandiga.
Väga ilus naine Maria (Oksana Fandera) sõlmib mõistusabielu Fjodoriga (Igor Jatsko), kes on Vene mastaapides mitte väga suur oligarh, meie mõistes midagi Siffi või Ossinovski sarnast.
Tegevus toimub Kiievis. Maria elab korteris, mille sisustus pärineks justkui klantsajakirjast, käib riides nagu glamuurne uusrikkas, sõidab Audi-kabrioletiga ning lööb aega surnuks seltskonna koorekihi pidudel. Ühe sõnaga, preilil on olemas kõik, et täita idioodi unistused, kuid õnne pole.
Maria arust tähendab tema ängistav igavus hoopis püüdu kõrgema poole ja ta seab oma sammud amaani (Juri Stepanov) poole. amaan on aus soolapuhuja ning palub neiul valida kivihunnikust see üks ja õige, mis ennustaks just tema saatust. Maria valitud kivi nimetab amaan kõrgelennuliselt «armastuse punaseks pärliks», mis ennustab talle keevalist kirge.
amaan on tegelikult liba, kuid siiski Edasi palutakse Fjodoril hakata motoklubi sponsoriks ning Maria armub ringrajasõitjasse Grigorisse (Jevgeni Tsõganov). Sõidab Grigori küll kehvasti, kuid see-eest kukub kaunilt. Stsenaristide kirju kamba ettekujutuse järgi peavad ainuüksi selle mehe metsiku pilgu pärast kukkuma ka kõik naised.
Siit algab romaan. Keevalise kire tunnusteks on armunute rämedad liikluseeskirjade rikkumised ja meeletu seks: metsas, kahtlases motellis, suvise alõkibaari lägasel laual keset ketupit ja ümberpööratud taldrikuid.
Emotsionaalset pinget peaks filmi autorite arvates tekitama kõrvakiilud, mida vaene Maria nii vasakult kui paremalt pidevalt saab. Armukeselt selle eest, et talle tundub, et miljonärist proua suhtub temasse põlglikult, pidades teda vaid «motospordi klouniks» ja plebeiks, ning abikaasalt mõistagi petmise eest.
See on ju täitsa vene moodi! Kui lööb, ju siis armastab! Ja need kõrvakiilud on paljude laenatud detailide keskel ainuke originaalne ideevälgatus.
Maria piinad ja tema lodev üksindus «kuldses puuris» on filmitud nii, et meenub Monika Vitti Michelangelo Antonioni filmis «Punane kõrb» ja «Varjutus». Kui Maria palub Fjodorit, et too ei läheks välismaale komandeeringusse (loe: kui lähed, siis löön üle aisa), meenub Katerina ja Tihhoni stseen Aleksandr Nikolajevit Ostrovski «Äikesest».
Kuid veelgi enam laenasid stsenaristid ühelt teiselt vene klassikult. Looduse rüpes filmitud erootilised stseenid on kokku miksitud kaadritega tormavast rongist; kui Grigori kukub järjekordselt motorrattalt, Maria minestab ja mees korraldab talle skandaali: raskel hetkel kõnnib Maria raudtee äärde ja saab suurte raskustega võitu kiusatusest viskuda elektrirongi alla.... Jah, õigesti arvasite, see on «Anna Karenina».
«Pole olemas halbu näitlejaid, on halvad reissöörid,» ütles Puustusmaa enesekriitiliselt filmi esitlusel. Näitlejad on tõepoolest väga head. Fandera vaatab küll kohusetundlikult haavatud hirve pilguga kaamerasse, kuid kui olete näinud Nikita Mihhalkovi «Riiginõunikku», siis nõustute minuga, et seekord ei vedanud andekal näitlejannal lihtsalt materjaliga. Igor Jatsko Fjodori osas on veenev jääd uskuma, et selle inimese hingel on hulk majanduskuritegusid ja võib-olla ka mõni laip.
Liba-amaan Juri Stepanovi esituses ja tema sõber Peeter Volkonski on hiilgavad, kuid kahjuks pole neil selles filmis midagi teha.
Kuid ka Puustusmaale ei esitaks ma erilisi pretensioone. «Armastuse punane pärl» on avameelselt produtsentide film. Juba esimesed tiitrid teatavad, et «Jelena Jatsura esitleb» ning edasi näeme selle produtsenditädi nime veel vähemalt neli korda.
Tema nimega seostub ka tellimustöö «9. rood», tõeliselt tugev Dmitri Meijevi «Omad» ning sellised maitsetuse edöövrid nagu «Taevas. Lennuk. Tütarlaps», «Jumalanna: kuidas mina armastasin» (mõlemad Renata Litvinovaga) ja «Kiilasjää». «Armastuse punane pärl» täiendab väärikalt seda nimekirja.
«Armastuse punase pärli» kokteili retsept on selline: 40% «Anna Kareninat», 20 % Antonionit ja Monika Vittit, 10% Ostrovski «Äikest» ja 2% vanade meistrite kujutavat kunsti (sarnaselt Rembrandtiga «Öises patrullis» ja Goyaga, kes kujutasid ennast kuningliku pere portree tagaplaanil, ilmutab ka Puustusmaa end korra kaadris). Kõik muu on Jelena Jatsura kohutav maitse.
Peale kallata glütseriinipisaraid, kokku segada ja valamusse kallata. Seespidiselt tarbida ei sobi, nagu ka välispidiselt mitte.
Uus film
«Armastuse punane pärl» Venemaa-Ukraina, 2007
Reissöör: Andres Puustusmaa
Produtsent: Jelena Jatsura
Stsenaristid: Eteri Talanzia, Jekaterina Antipova ja Olga Stolpovskaja
Osades: Oksana Fandera, Igor Jatsko, Jevgeni Tsõganov, Natalja Surkova, Juri Stepanov, Peeter Volkonski, Natalja Murina-Puustusmaa jt
Linastub Tallinna kobarkinos alates 9. maist