Eesti sisu ja Kalev-68 saaga

Kulle Raig «Esimene üles. Kuum suvi 1968» Tallinn, K&K Kirjastus, 2009, 335 lk Lisaks DVD «Mäng», režissöör Ela Tomson, ETV 1971 Foto: Pm

Lennart Merist, Georg Otsast ja Urho Kekkoneni Eesti-suhtest raamatud kirjutanud eesti-soome kultuurisilla toimekas tegutseja, kunagine raadioajakirjanik Kulle Raig üllatab lugejaid oma neljanda raamatuga, mis on hoopis – võrkpallist.

Täpsemini, legendaarsest Kalevi võrkpallimeeskonnast, kes võitis 1968. aastal NSV Liidu meistri tiitli. Ja veel täpsemalt meeskonna treenerist Ivan Dratšovist ja meeskonna kaptenist Peet Raigist. Too Paidest pärit, võrkpalluriks ja liidriks sündinud looduslik anne – nagu on Raigi iseloomustanud nii võistkonnakaaslased kui ka raamatus rohkelt viidatud võrkpalliasjatundjad –, vastuoluliselt värvikas, otsekohese ning sageli rämeda käitumise, kuid suure ja hoolitseva südamega mees oli Kulle Raigi esimene abikaasa ning tema kahe tütre isa.

Raigi elu ja saatus on raamatu üks siduvaid niite. See, kuidas raamatu autor on seda elu ja saatust jaganud, ilmneb teksti põimitud mõnigi kord pihtimuseni (näiteks lk 311–313) ulatuvates fragmentides. Need algavad meenutusega, kuidas Kulle Raig 1962. aastal oma tulevase abikaasaga Moskvas võrkpalli maailmameistrivõistlustel käis, kuidas teda seejärel juba Piilu – nii Raigi kutsuti – naise ja esimese tütre emana püüti värvata luurajaks. Järgneb kommentaar toonasele ajahetkele – Praha kevadega alguse saanud «inimnäolise sotsialismi» verre uputamisele augustis 1968 –, samuti kommentaar KGB kadalipule, et seejärel kulmineeruda ühe armastus- ja kooseluloo kirjapanekuga.

Meie lokkavas elulooraamatute rivis paistab Kulle Raigi kirjutusviis ja seda saatev hoiak silma just oma taktitundelisusega. See ei puuduta ainult Peet Raigi, vaid ka Ivan Dratšovi, vendade Uljaste, Henn Karitsa, Kalle Kuke jt selle raamatu tegelaste iseloomustusi. Inimese iseloom on autori meelest küll tema saatuse vormija, aga samas midagi niisugust, mida kõrvalkäijad ei saa muuta ja mille suhtes langetatud hinnangud jäävad langetajate endi päralt. Küll aga tuleb otsida iseloomu tagant isiksust – ja kui see on olemas, siis seda ka vääriliselt tunnustada. Kui Kulle Raig püüab meenutada oma elus kohatud ausaid ja sirgeselgseid inimesi (lk 313), siis esimeseks nende seas tõusebki Peet Raig.

Ent  raamatu põhiraskus keskendub 1968. aastal toimunud NSV Liidu meistrivõistluste turniirile ning Kalevi meistriks tulekule. Seda võib pidada saagaks, sest ühe turniiri kontekstis valgustatakse lugejaid nii eel- kui ka järelloost, esitatakse kangelasi nende ütlemiste ja tegude kaudu. Aga see on võetav ka ühe draamana sellest, kuidas eestlased Moskvale ära tegid, kuidas ühe sportmängu meistritiitel impeeriumis kujunes sümboolseks eestlaste vabadus- ja iseseisvustahte deklaratsiooniks. 

Mis siis oli – ja raamatu õpetliku moraalina võiks olla tänagi kehtiv – see eestlaste sisu, mis kehastus Kalev-68 võrkpallikoondises? Ehk teisisõnu, mis viis eestlased võidule 1968 ja 1988–1991? Eks ikka seesama Hurda ajastki juba teada otsiv ja leidlik vaim. Õnnistati ju Kalev-68 tiitliga «intellektuaalide, professorite meeskond».

Õigel-hetkel-õiges-kohas taktika. Kalev-68 meeskonnas kujunes selleks rünnak esimeselt söödult. Sellest ka raamatu pealkiri. Aga see oli ka selge sihiteadlikkus, järjekindlus, vastase nõrkuse või omapära pööramine enda kasuks. Kulle Raigi raamatust leiame lehekülgede kaupa erinevate mängude kirjeldusi 1968. aasta maratonturniirilt. Neist kumab läbi kaks osutust – mängijate osavus ja nõtkus.

Jätkuks meil, eestlastel, seda kõike ka siis, kui me ei pea ainult eneseõigustuse või -kehtestamise nimel või(s)tlema. Võiksime jõuda ükskord niisuguse olukorranigi, mil oleme vabad nautima mängu ilu ennast.

Raamat

Kulle Raig

«Esimene üles. Kuum suvi 1968»

Tallinn, K&K Kirjastus, 2009, 335 lk

Lisaks DVD «Mäng», režissöör Ela Tomson, ETV 1971