Jaan-Eik Tulve: leelokõnõ, laulukõnõ *

Jaan-Eik Tulve

FOTO: Pm

Mõni nädal tagasi toimus Värskas esimene rahvusvaheline leelokonverents, mis tõi kokku leelotajad, akadeemikud ja ka lihtsalt huvilised kuningriigist, vabariigist ning isegi välismaalt.


UNESCO-lt värskelt ametliku tunnustuse saanud seto laulukultuur vaatas kokkutulnutega üle õla tagasi ning arutles, mis on ees ootamas. Konverentsi teemadering oli lai, väga sisukate sõnavõttudega astusid üles tunnustatud rahvalaulu-uurijad ja ka tänapäevased lauluemade traditsiooni edasikandjad. Kuna kõik vääriksid eraldi esiletõstmist, siis nimetaksin siin ainult ühte, kõikide setode eestkostjat ehk seto müütilise kuninga Peko maapealset asemikku, ülemsootskat Õie Sarve. Mina olen Õiet kuulnud rohkem laulvat kui rääkivat ja tundub, nagu ei peakski ta midagi muud tegema. Tunneb ju maailm Setomaad eelkõige laulu järgi, järelikult on siis ka loomulik, et seda juhitakse ja esindatakse lauldes. Lauludesse pannakse traditsioonilises ühiskonnas kogu tarkus ja õpetussõnad, jätkuks teistel vaid arukust kõigest aru saada. Siin võiks paralleeli tuua kuningas Taavetiga, kelle laulud on 3000 aastat juhtinud juute ning 2000 aastat kristlasi.



Mis on see leelo ja mis teeb ta nii eriliseks? Seto leelo on setode traditsiooniline laulmine, kus eeslaulja ehk sõnoline laulab ette ühe värsirea, mida korratakse tavaliselt vähemalt kahehäälselt. Eriti intiimse sisuga tekste, nagu näiteks surnuitke, lauldakse üldjuhul üksinda. Erilisus on aga see, et vaatamata viimase sajandi keerdkäikudele on leelo endiselt elus ja hingab rahulikult oma traditsioonilises keskkonnas. Lisaks sellele muidugi ka leelos kasutatav omapärane helirida, modaalsus, harmoonia, hääletekitamine ja muu, kuid kõik see on juba boonus, sest minu arvates pole maailmas olemas ühtegi traditsioonilisest ühiskonnast pärit väljendusvormi, mille kohta võiks öelda «alaväärtuslik». Suuremal osal rahvatraditsioonidest pole aga niipalju vedanud, et nad oleksid 21. sajandisse jõudnud, ning seetõttu paistab seto kultuur nüüd sambana madalast murust välja.



Tulles tagasi leelokonverentsi juurde, siis võib mõnel tekkida küsimus: kas väärib selline üritus väärtuslikku lehepinda? Vastan kahtlejatele kohe, et minu arust on säärane sündmus märkimisväärse tähendusega kogu Eestile, sest seni kuni kõlab Setomaal leelo, võib ka Tallinna ärimees rahulikumalt hingata. Tagab ju kultuuriline õitseng rahva motiveerituse ja, võiks ka öelda,  patriotismi. Seega siis püsib Eesti riik suures osas tänu seto leelole ehk laiemas mõttes kogu meie traditsioonidele ja kultuurile. Selle lause peale tekib kohe kahtlus, kas see ammutuntud tõde meie väikeses ühiskonnas mitte järjest vähem mõistmist ei leia. Kui mõtleme viimase kümnendi peale, siis pole ju Eesti kultuuriinimesed seda paljukiidetud majanduslikku tõusu tajunud, samas võetakse praegu, raskes olukorras meilt mitu nahka. Kui kujutame ette, et Eestil ei oleks ühtegi kinnisvaraärimeest, vahendajat ega metsamüüjat, oleksid vaid Arvo Pärt, Neeme Järvi ja filharmoonia kammerkoor, siis maailma teadmine Eestist sellest ei muutuks. Vastupidisel juhul poleks ma aga kindel, kas meie maad tunneksid isegi soomlased ja lätlased ehk siis, kas me rahvana üldse enam eksisteeriksime.



Nende mõtete juurest Setomaa radadele tagasi liikudes ei taha ma kuidagi alavääristada sealseid progressiivseid mahetalunikke või ettevõtjaid. Pigem vastupidi. Mingi kirjutamata kokkuleppe kohaselt seavad kõik materiaalsete väärtuste loojad kaugele ja kõrgele enda ette kohaliku traditsiooni, mille üks eredamaid näiteid ongi leelo. Eks olegi ju materiaalsed väärtused peamiselt selleks, et vaimsed väärtused saaksid õitseda. Selline mõtteviis, muide, on traditsioonilisele ühiskonnale omane olnud juba aastatuhandeid. Rahvalauliku roll on läbi aegade olnud sakraalne, kuna ta väljendab sõnul seletamatut. Temale on antud teadmine, mõnikord nimetatakse seda ka prohvetianniks. Prohvet jutustab elust, vahel sellest, mis olnud, vahel sellest, mis on või tuleb, ja kui prohvet on naine, siis annab ta oma mõtteid edasi naiseliku elutunnetuse kaudu. Just naised on läbi aegade olnud seto kultuuri suurimad laulikud. Lauluemad, nagu kohalikus traditsioonis öeldakse.



Kes on need tänapäevased lauluemad ja mis on nende roll? Osa arvates peab õige lauluema olema kindlalt suulise traditsiooni esindaja, nii nagu seda olid kuulsad laulikud 100 ja 150 aastat tagasi. Paraku poleks nood ka kõige parema tahtmise juures saanud oma tekste üles märkida, nad lihtsalt ei osanud kirjutada. Tänapäeval usaldame kirjapandut rohkem kui suulist mälu ning see on oma jälje jätnud ka seto laulukultuuri. Paljud laulikud kirjutavad oma tekstid üles, mõnel on lehekesi lausa virnade kaupa. Kuid siiski on need tekstid sama aktuaalsed ja prohvetlikud kui esiemade omad. See tähendab, et koos ajaga teiseneb ka laulukultuur. Teine asi, mis laulmist tugevalt mõjutab, on igapäevane muusikaline taust, mis saadab nüüdisaja inimest ka siis, kui ta seda tähele ei pane. Paljudele mõjub see üleüldist tunnetuslikkust nüristavalt, seto laulukultuuris on aga järjest raskem alal hoida arhailist mittetempereeritud helirida ja traditsioonilisele laulmisele omast helistiku tunglemist ülespoole.



Tänapäevase temaatikaga edasi minnes peaks nüüd mainima küllalt valusat küsimust, et kas leelo annab leiba. Mingis mõttes on leelo isegi üks turu- või turismimajanduse elemente, kuna tihti saab seto söögikohtade juures kohata turistidele esinevaid leelokoore. Pikemas perspektiivis võib selline leivateenimine osutuda aga vanale traditsioonile saatuslikuks, kuna nii kaob varem või hiljem ära sakraalne element ehk sõna jõud ja tähendus, sest kergelt teenitud kopikas umbkeelselt publikult uinutab nii mõnegi tundliku meele. Mida aga asemele pakkuda? Traditsioonilises ühiskonnas ei jäeta oma laulikuid nälga, kuna nemad valdavad sõna. Tuleb meelde lugu kuulsast pakistani sufilauljast Nusrat Fateh Ali Khanist, keda tihti pärast mitmetunnist palveõhtul laulmist ei olnud enam rahahunniku alt nähagi, ainult hääl kostis veel välja. Meie ühiskond on pragmaatilisem, inimesed nii kergelt raha ei loobi. Ehk oleks laulikute eest hoolitsemine riigi asi? «Turumajandus,» öeldakse, «mingu ja laulgu turistidele!»



Turistid aga ei tule meid hädaolukorras, relv käes, kaitsma ning kui mõnes grupis juhtubki olema üks puhkusel olev NATO sõdur, ei usu mina, et ka tema tuleks, kui me ise oma püsimajäämise eest ei muretse. Mis riiki puutub, siis on oluline meenutada, et juba 1926. aastal määras  Eesti Vabariik kolmele seto lauluemale – Hilana Taarkale, Martina Ir’ole ja Anne Vabarnale – igakuise toetusraha. See oli vaid kuus aastat pärast Vabadussõja lõppu ja võib arvata, et Eesti riik oli tollal tunduvalt täbaramas seisus kui praegu. Tänapäevases olukorras tasuks meelde tuletada hiljutist kirjanike sooviavaldust saada regulaarset kirjaniku palka, mida üldise mõnituse taustal pikalt naeruvääristati. Tegelikult oleks aga õige, kui riigipalka ei saaks mitte ainult kirjanikud ja lauluemad, vaid ka heliloojad, interpreedid, kunstnikud ja teised vaimsete väärtuste loojad. Me ise oleme oma riigi loonud, nüüd peame ise ka vastutama, ja nii nagu maksame palka poliitilistele juhtidele, peaksime palka maksma ka vaimsetele juhtidele. Ning mis loeb see, et Euroopas pole nii kombeks? Miks ei võiks me millegi novaatorlikuga ise välja tulla?



Millised kummalised mõtted pärast leelokonverentsi pähe tulevad. Need näitavad, kuivõrd me vajame traditsiooni, et sellele toetudes oma eluga edasi sammuda. Ning mida rohkem mälu, seda rikkam on meie argipäev. Mälu vajab keelt, keel vajab kooli, aga see on juba teine teema.



Lõpuvinjetina lisaksin ühe väikse meenutuse 1994. aasta suveõhtust, kui mul oli õnn esineda sealsamas Värska kultuurimajas koos Pariisi gregooriuse kooriga. Võõrustajateks kohalik leelokoor. Naistele pakkusid erilist huvi kaks meie mustanahalist lauljat, kuna selliseid polnud Setomaal varem nähtud. Pärast kontserdiosa lõppu, kui meile oli kaetud uhke laud kodus küpsetatud pirukatega ja maasikanastoikaga, tuli minu juurde üks vanem proua, palus luba aafriklasi kallistada ning haaraski need pisikesed noormehed oma raudsesse haardesse.



Tema järel tulid ka teised ja nõnda liikusid meie mustad kaaslased terve ringi nagu mingis rituaalis, ikka jalad maast lahti ja hoogne sukeldumine pehmele pinnasele hõbedaste ehete keskele. Kui lahkuma asutasime, laulis sama memm juba meie imelisest külaskäigust ning loomulikult ei puudunud sellest laulust ka soe mõtisklus Aafrika sõpradest. Nagu hiljem kuulsin, kõlas too lugu veel mitmel aastal ikka uute ja uute variatsioonidega. See oli siis kahe suulise traditsiooni kohtumine, millel juures ka kolmas osaline Mustalt Mandrilt. Europrojekti teemaks sobiks imehästi.



* Sama pealkirja kandis Õie Sarve ettekanne Värska leelokonverentsil

Tagasi üles