Film kui jõuga paika surutud pusle

«Pangaröövi» peaosades näeme Hannes Kaljujärve (Madis) ja Hendrik Kuusi (Hannes). Foto: Filmivabrik

Aasta halvim film, kuulutas Eesti Ekspress. Lavastaja ja monteerija peavad vaatajaid fantaasiata olevusteks, lisas Eesti Päevaleht. Tahtsin teha peavoolu vaatajafilmi, jutustada poolteist tundi normaalset lugu, selgitas režissöör Andrus Tuisk.

Äsjasest «Püha Tõnu kiusamist» ikka veel oimetule kinogurmaanile on teema sellega ammendunud. Ta ei lähe «Pangaröövi» kinno vaatama ja soovitab teistelgi sellest «ilgest saastast» eemale hoida. Siinkirjutajal, seevastu, ei ole midagi meelelahutusliku kino vastu. Seda muidugi eeldusel, et meel saab tõesti lahutatud.

Selles osas rääkis lavastaja Tuisk igatahes tõtt, et «Pangarööv» on üldjoontes klaar ja pretensioonitu lugu. Pätt Madis (Hannes Kaljujärv) vabaneb vanglast, saab endale kaela teismelise õepoja Hannese (Henri Kuus) ja otsustab abielluda oma kirjasõbranna Milviga (Karin Tammaru), keda ta pole kunagi ihusilmaga näinud. Teekonnal pruudi kodutallu liitub nendega nooruke lehtsaba Lag­le (Marilyn Jurman).

Vastust teab vaid tuul

Niisiis, ülekobrutavalt suure kunstiga vaatajat ei vaevata. Aga meelelahutuslikkusest, vähemalt selle üldarusaadavas tähenduses, jääb samuti vajaka. Naerma ei aja ja nutma ei pane. Põnevusega on, nagu on. Samas – piinavalt igav ka ei hakka, reibast sahmimist on ekraanil omajagu ja näitlejad mängivad piisava lustiga.

Häda on eelkõige selles, et tervikuna on «Pangarööv» pusle, mille mitmedki tükid on jõuga paika surutud. Järjestikused stseenid ei kipu omavahel haakuma, sestap jääb ka tegelaste käitumisloogika sageli segaseks. Näiteks võib retsidivist Madis oma õepoega ühes stseenis isalikult julgustada ja järgmises ta ropult vandudes autost tänavale visata. Miks? Vastust teavad vaid tuul ja stsenarist.

Omavahel öeldes tundubki just see Mihkel Ulmani achilleuse kand olevat. Eesti kõige viljakama tele- ja filmistsenaristi lood on enamasti dünaamilised ja kurvilised, aga tegelased jäävad selle möllu keskel sageli kunstlikuks ja ebausutavaks. Justkui lugu oleks eelnevalt valmis konstrueeritud ja tegelased alles tagantjärele sinna sisse sobitatud. Sõltuvalt lavastaja ja näitlejate tublidusest torkab see tema töödes kord rohkem, kord vähem silma.

Kokkuvõtvalt – on palju hullematki nähtud. Ei tohi ka unustada, et «Pangarööv» on Andrus Tuisu debüütlavastus. Olgu pealegi, et tegemist on juba 45-aastase mehega, kel varasemast ette näidata mitu lühifilmi.

Televisioon ootab…

Seda teades on mind juba ammu vaevanud üks kinnismõte. Milleks suruda debüütfilme kinolevisse? Ja seda eriti veel Eestis, kus ükski neist ei teeni niikuinii oma kulusid tasa? Milleks raisata miljoneid ja pärast kiunuda, et suurel ekraanil sai sellest osa kõigest mõni tuhat inimest? Selle asemel on Eestis peaaegu avastamata telemängufilmi žanr.

Esiteks – tänu telefilmi suhtelisele odavusele saaksid võimaluse ennast tõestada palju rohkem lavastajaid. Teiseks – teadmine, et võimalik ebaõnnestumine ei tähenda veel absoluutset katastroofi, annaks režissöörile juurde julgust ja vabadust. Võtaks maha arutu surve, et iga debütant peab olema Suur Kunstnik, kelle esimesest katsetusest sündigu Aasta Parim Film. Ja kolmandaks – halvimalgi juhul koguks teles esilinastuv kodumaine mängufilm 50 000 – 100 000 vaatajat.

Mulle tõesti tundub, et see annaks meie filmitööstusele tervikuna võimsa taganttuule. Pealegi, kui mõni selline telefilm juhtuks nii tubli tulema, et seda võiks mõnel festivalil koguni auhind ähvardada, siis pole probleemi. Praeguste võimaluste juures on telepildi filmilindile konverteerimine digitaalne kukepea. Nii et lugupeetud riiklikud filmirahastajad, ehk väärib mõte kaalumist?

Uus film
Mängufilm «Pangarööv»
Režissöör Andrus Tuisk
Alates 22. oktoobrist Tallinna Coca-Cola Plazas, Tartu Cinamonis ja Ekraanis ning Pärnu Mai kinos.