/nginx/o/2013/09/06/2322697t1h5de8.jpg)
Kümnendal juunil esineb Tallinnas ameerika rokklaulja, helilooja, multiinstrumentalist, produtsent ja neljakordne Grammy-võitja Lenny Kravitz (44), kes esitleb uut albumit «It Is Time For A Love Revolution».
Mainekas ajakiri Rolling Stone peab seda plaati tema loomingu tipuks. Kõik lood on kirjutanud, produtseerinud ja esitanud Kravitz, ta valdab paljusid instrumente kitarrist klaverini ja löökpillidest saksofonini.
Lenny on parasjagu Pariisis, kui ta mulle helistab. On reede õhtu, aga mees on nii rahulik ja lõdvestunud nagu pilvitul laupäevahommikul. Enne küsimustele vastamist peab ta vahel pikad pausid, nii et mul tekib esialgu pisike hirm oma koleda häälduse arusaadavuse üle. Varsti aga selgub, et kõik see käib tema stiili juurde mees lihtsalt enne mõtleb, kui ütleb. Kravitz kiidab hakatuseks kevadist Pariisi.
Esinesite Tallinnas ka kolme aasta eest. Mäletate?
Oo, ikka. Imeilus koht. Mulle see osa maailmast üldse meeldib ning tulen sinna tagasi hea meelega.
Neli Grammyt, seitse plaatinaalbumit mis salata, avaldab muljet. Mida selleks tegema peab?
Ma pole muusikat tehes kunagi mõelnud auhindadele ega hakka ka mõtlema. Muidugi tähendab see hulka tööd, aga asi on selles mõttes lihtne, et ma armastan ja hindan muusikat väga ning mulle meeldib seda ka ise luua.
Olete alati teadnud, et teie saatus on olla kuulus muusik?
Olen alati tahtnud muusikuks saada, kuid kuulsusest pole unistanud.
Meedia kirjeldab teid kui pöörast rokkstaari. On neil õigus?
Keeruline öelda. Meedia kleebib inimesele külge erinevaid imagoid. Mõned asjad, mida on minu kohta kirjutatud, on tulnud üllatusena ka mulle endale. Kui meedia tahab, et sa oleksid suur rokkstaar, siis noh, see on nende suhtumine. Mitte see, et ma tingimata seda oleksingi.
Parem on kuulata mu laulude sõnu. Sealt saab aru, milline ma tegelikult olen. Usun jumalasse, armastusse ja inimlikkusesse. Meedia on üldse üks imelik asi.
Kas celebrity-meedia ajakirjanikud ületavad piire?
Võimendatakse kõike üle, selge see. Ma ei tea... see ei puutu minusse. Ma pole kuulsus, ma olen muusik.
Teie karjäär on kestnud paarkümmend aastat, kas olete selle nimel paljust loobunud?
Jah... Loobuma peab eraelust, oma ajast, suhetest ja kõigest sellisest. Et tahta teha muusikat, pead seda kõike meeles pidama.
Räägime viimasest albumist. «Love Revolution». Kõlab väga 60ndate moodi!
Kas eelkõige muusika või sõnad?
Tegelikult mõlemad, aga just muusika toob meelde 60ndate lõpu, 70ndate alguse. Ega see pole ju juhuslik?
Tegelikult jah, see periood inspireerib mind tõesti. See on teatud mõttes ajatu. Üldiselt mulle meeldivad ehtsad instrumendid ja ma mängin neid ka ise. See kõik kuulub ilma kahtluseta selle ajastu stiili. Ma hindan seda väga, arvuteid kasutada mulle ei meeldi.
Millest album räägib?
Põhiliselt ikka armastusest ja jumalast ning erinevatest teedest nende leidmiseks.
Aga seal on näiteks ka laul minu isast, kelle ma hiljuti kaotasin. See on väga emotsionaalne pala...
Võtame loo «Back In Vietnam», mis seda looma ajendas?
Iraak. Jube kummaline, et me kordame ajalugu. See ei vii kuhugi, kui enesehävitamine välja arvata. Aga ma ei räägi ainult Iraagi sõjast, vaid sõjast üldse. Ma ei usu sõtta. Iga inimolend peaks olema nii intelligentne, et suudaks ajada asju ilma vägivallata.
Mis muusikat ise kuulate?
Kuulan tegelikult kõike. Palju jazzi, Miles Davist ja Thelonious Monki, hindan kõrgelt Aafrika muusikat, 70ndad meeldivad. Keda eriti välja tuua? Bob Dylanit, Nina Simonei ja Bob Marleyt ja... Kuule, ma võin niimoodi jäädagi siin nimesid üles lugema!
Mida arvate illegaalselt internetis levivast muusikast?
Probleem igal juhul! Muusikud teevad ju oma tööd nagu kõik teised, et arveid maksta. Aga tehnoloogia areng on tasuta tõmbamise võimalikuks teinud. Sellega tuleks tegelda!
Kontsert
Lenny Kravitz. Spiritualized
Tallinn, Saku Suurhall
10. juuni