R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Renessanslik naer Oisu ooperilaval

Alvar Loog
Renessanslik naer Oisu ooperilaval
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Lopi ja Lapi»: Tõnis Kaumanni «surmtõsine» laulumäng.
«Lopi ja Lapi»: Tõnis Kaumanni «surmtõsine» laulumäng. Foto: Reili Evart

Tõnis Kaumann tutvustas ning tõestas end muusikateatri heliloojana kolm aastat tagasi Estonias menukalt etendunud lasteooperiga «Mina – Napoleon!». Selleks kevadeks oli ta valmis komponeerinud koguni kaks uut lühiooperit.

Aprillis Eesti muusika päevade ajal Viru keskuses esietenduma pidanud «Kaubamaja» jäi tegijatest mitteolenevatel põhjustel lõpuks paremaid päevi ootama. Küll aga toimus läinud laupäeval Türi kevadfestivalil Oisu rahvamajas Kaumanni «surmtõsiseks» laulumänguks tituleeritud «Lopi ja Lapi» esmaettekanne.



Meisterlikult koomiline



See umbes 35 minutit kestev lühiooper tugineb dramaturgiliselt Kreutzwaldi samanimelisele vestele kogumikust «Eesti rahva ennemuistsed jutud».



Koos libretist Leelo Tunglaga on Kaumann selle suhteliselt kuiva ja didaktilise loo meisterlikult koomiliseks keeranud. Peategelasteks on suure logelemise käigus oma tagumiku paigast ära istunud Lopi (Taavi Tampuu) ja tema naine Lapi (Annaliisa Pillak), kelle kaasa sõnul «ei ole maa peal ühtki sellist naist, kes oleks sama paks ja loll ja laisk».



Nimetatutele assisteerivad virk naabrimees (Mati Turi) ja Haldjas (Kristel Kurik). Viimane lubab täita alaliselt pikutava, nälgiva ja tülitseva paari kolm soovi, mille need aga rumalas rutakuses ära raiskavad. Lugu lõpeb sealsamas, kus algas.



«Lopi ja Lapi» järgib nii sõnas kui muusikas klassikalise buffa-ooperi parimaid traditsioone. Selles annavad tooni kõnekeelsus, suured kontrastid ja karikeeritud tegelased. Opera


seria traagika ja sentimentalism puuduvad siin sootuks, ajastuomast irooniat ja satiiri asendab renessanslik naer.



Tallinna lavale!



Otsitud mängulisuse on Kaumann vormitasandil realiseerinud arvukate tempovahelduste ja muusikaliste tsitaatidega, mis ulatuvad vene rahvamuusikast tango ja operetini. Haldja partii näis tegevat kummarduse buffa-ooperite suurmeistrile Rossinile.



Suure orkestri asemel on «Lopi ja Lapi» kirjutatud kuueliikmelisele ansamblile (dirigent Aivo Välja), kus iga instrument (sealhulgas akordion) on otsekui soolopill.



Liis Kolle lavastus, mida toetas Dmitri Harchenko seatud liikumine, oli dünaamiline, detailirohke ja vaimukas, jälgitav ning nauditav igas eas vaatajale. Lavakujundus (Reili Evart) piirdus leidlikult kogu püünet katva voodiga.



«Lopi ja Lapi» on lihtsusele, lauldavusele ning meelelahutuslikkusele veelgi lähemal kui «Mina – Napoleon!». Usun, et see teos võiks peaaegu ainsa kohaliku algupärandina sobida ettekandmiseks ka (muusika)koolides. Kõnealune lavastus väärib aga kindlasti lisaetendusi Tallinnas.



Lühiooper


Tõnis Kaumann


«Lopi ja Lapi»


Lavastaja Liis Kolle


Osades Taavi Tampuu, Annaliisa Pillak, Mati Turi ja Kristel Kurik


31. mail Türi kevadfestivalil


Oisu rahvamajas

Tagasi üles