Sõnumitooja Toomas Paul

Toomas Paul: «Jumalast eemaldumine tähendab teed Jumala juurde.» Foto: Peeter Langovits

Täna tähistab seitsmekümnendat sünnipäeva üks tuntumaid teolooge Eesti avalikkuses, veerand sajandit mitmete Lääne- ja Saaremaa koguduste, seejärel aastaid Tallinna Jaani koguduse hingekarjaseks olnud  ja praegugi seal korralise külalisõpetajana teeniv, Uue Testamendi professorina EELK Usuteaduse Instituudis ja Tartu Ülikoolis ning eesti kiriku- ja kultuurilugu muusikaakadeemias õpetanud ja Akadeemias Nord kultuurifilosoofiat lugenud Toomas Paul.

Toomas Pauli 2003. aastal ilmunud artiklikogumikule «Kirik keset küla» eessõna kirjutanud toonane EELK peapiiskop Jaan Kiivit (1939–2005), ühtlasi Pauli ea- ja mõttekaaslane, on õigustatult arvanud Toomas Pauli kuuluvat  nende eesti rahvakiriku õpetajate ritta, kes vaimulikuna on hoolitsenud ka rahva üldise vaimse silmapiiri avardamise ja mõistmisvalmiduse kasvamise eest.

Raamatusari jutlustest

Selle rea algust ehivad Jakob Hurda, Martin Lipu, Villem Reimani ja Johan Kõpu nimed. Ülevaade Toomas Pauli kirjatöödest, milles teoloogilised, keele- ja kultuuriloolised uurimused vahelduvad  päeva- ja nädalalehtedes ilmuvate kultuuri- (sh mentaliteedi-) kriitiliste kommentaaridega, annab tõepoolest põhjust näha Toomas Paulis mitte ainult kirikuõpetajat, vaid ka kaasa- ja järelemõtlejat.

Pauli jutlusteski, mis raamatuks vormistatuna avas 1995. aastal kirjastuse Logos jutluste raamatute sarja, ilmneb, et jutluste aluseks olevate etteantud tekstikohtade tõlgendamisel läheb ta kaugemale nende sakraal­sest sisust, võrreldes või sidudes neid teiste kultuuriilmingutega ning jagades kogudusega oma kahtlusi ja isegi teadmatust jumalasõna ühest või teisest tähendusest. 

See Toomas Pauli järjekindel skepsis – mis on näiteks andnud põhjust  Toomas Pauli autobiograafilise pihtimuse «Uskmatu Tooma lugu» (2009) arvustajal, ajakirjanikust luuletajal Kaarel Kressal koguni küsida, millesse see mees õigupoolest usub (EPL 30.01.2009) – ei ole tõenäoliselt kerge Paulile endale ega ka tema kuulajaile/lugejaile.

Sõnastajana on Toomas Paul püüdnud ehitada silda loodus-, humanitaar- ja ühiskonnateaduste vahel. Või Pauli viimase raamatu teise arvustaja, noorema põlvkonna teoloogi Thomas Andreas Põderi sõnul: «Ta katsub piiritleda olukorda, kus võimaluseks ei ole teaduse ignoreerimine, vaid üksnes selle tõsiselt võtmine.»

Paul on neid eesti keeles mõtlejaid ja kirjutajaid, kes «evib ehk enimgi kirge teada ja koondada kaasaegse maailma üha enam spetsialiseeruvaid ja laiali lagunevaid uurimissuundi ning seda, kuidas nad seletavad ja mõistavad inimest».

Humanistlik sõnastaja

Ja ehk kõige tabavamalt on Pauli sügavalt humanistlikku sõnastaja missiooni iseloomustanud juba ülal viidatud Jaan Kiivit. Kui Martin Lutherit olevat omal ajal vaevanud küsimus, kuidas leida armuline Jumal, siis tänapäeval otsitavat pigem armulist ligimest. Häda olevat selles, et inimene alles heitlevat oma jumaliku ja loomaliku alge vastuoludes. Seda tunnistavat ka Paul, kelles filosoof küsiks: «Kas inimese puhul on tegemist evolutsiooni eksperimendiga, mis on määratud nurjumisele, või on tegemist jätkusuutliku liigiga?» Ja teoloog Paul küsib sama, ehkki kasutades teistsugust keelt: mis teeb inimesest õiges ehk täies mõttes inimese?

Pauli kui jutlustaja ning mõtleja/kirjutaja üksilduses – igatahes on siinkirjutaja aimanud seda, lugedes ta palveid kogust «Sinu tahtmine sündigu» (1998, 2000) või etüüde näiteks kogust «Põuapäikese paistel» (2002) või ka juba mainitud «Uskmatu Tooma lugu» – ilmneb sedasama sõnumitooja või -kuulutaja üksilduse traagikat, millest köitva sulega on Stefan Zweig kirjutanud teoses Rotterdami Erasmusest.

Erasmuski tahtis olla kirik keset küla, olla keskteel, (jumaliku) sõnumi tooja ja vahendaja, pretendeerimata samas selle tõe jumaliku päritolu ainutõestaja positsioonile, koguni olles jätkuvalt küsivas suhtes sõnumi endaga – jah, nii nagu Zweigi sõnul oli Erasmuse missiooniks ja elu mõtteks «vastandite ühendamine humaansuse vaimus», sest «Erasmuse meelest polnud ületamatut ega moraalset vastuolu Jeesuse ja Sokratese, kristliku õpetuse ja antiikmaailma tarkuse, vagaduse ja kõlbluse vahel», nõnda on tahtmine iseloomustada ka Toomas Pauli kohta ja panust eesti mõtteväljal.

Paul ei jäta oma skepsises meid siiski lohutult norutama. Tema eksistentsialism lõpeb koos Jumalaga. Pascali kuulsaks saanud monoloogi lõpuküsimusi «Kes on pannud mu siia? Kelle käsul ja kelle käe läbi on minule määratud see koht ja aeg?»

ning tõdemust, et «elu möödub nagu mälestus ühepäevavõõrast» kommenteerib Paul nii: «Inimene ei tarvitse nõnda küsida. Aga kui keegi on kord küsinud, ei saa ta enam tagasi turvalise triviaalsuse maailma.»

Pascali Universumi-hirmule ei saa vastata põgenemisega Jumala eest. «Ei mingit põgenemist,» kinnitab Paul. «Jumala juurest on võimatu põgeneda. Jumalast eemaldumine tähendab teed Jumala juurde.»

Toomas Paul – 70

•    Sündinud 29. oktoobril 1939 vaimuliku Arved Pauli peres.

•    Õppis Kursi algkoolis, Tartu Ehitustehnikumis, Tallinna Polütehnikumis, EELK Usuteaduse Instituudis, Tartu ja Durhami (Inglismaa) ülikoolis. Teoloogiadoktori kraad 1994.

•    Teeninud vaimulikuna Ridala, Martna ja Lihula kogudust Läänemaal, Valjala, Püha, Mustjala, Karja ja Saaremaa Jaani kogudust, Tallinna Jaani ja saksa kogudust, Eesti vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli õpetaja.

•    Teoseid: «Kusagilt kumab valgust», 1995; «Sinu tahtmine sündigu», 1998; «Eesti piiblitõlke ajalugu», 1999; «Kirik keset küla», 2003; «Haihtunud hingede aeg», 2006; «Kontide kasulikkus», 2006; «Pastišš ja popurrii», 2007; «Uskmatu Tooma lugu», 2009.