Andri Maimets: püha Michaeli viimane kiusamine

Andri Maimets Foto: Liis Treimann

«Michael Jackson: kogu lugu»,

Coca-Cola Plaza, Tallinn

Võib vaid ette kujutada, milline õud haaras kontserdiagentuuri AEG Live juhte sel suvepäeval, mil maailma meediasse jõudis rabav uudis popiikoon Michael Jacksoni surmast. Vaid nädalapäevad enne ajastu triumfaalseimaks ja oodatuimaks show’ks kuulutatud tuuri «This Is It» («Ongi kõik») avalööki sai see ettevõte ühtäkki kolme kuni viie miljardi krooni suuruse löögi allapoole vööd...

Seda asjaolu teadmata ja enesele teadvustamata ei tasu neil päevil sarnaselt 98 maailma riigiga Eestiski näidatavat filmilugu, režissöör Kenny Ortega loodud «Ongi kõik» vaatama minna. Sest see linateos ei ole loodud dokumentalistikažanri põhimõtteid järgides; siin pole kohta filmilooja nägemusele, siin pole aega peidetud sõnumeiks.

Ja ega seda taotletagi. Prooviperioodil laval ja lava taga üles filmitu kokkumonteerimine ja kinodesse paiskamine on AEG Live’i viimane võimalus oma rahalist olukorda parandada ning loota, et üleilmses meediahaibis tulevad maailma maad ja rahvad popipooljumalust ummisjalu kinno vaatama.

Tootjate õnneks näib neil õigus olevat. Michael Jacksoni üleilmsed fännid vaevalt et hoolivad sellest, et siin ja praegu ei seisa nende ees luust ja lihast MJ (nii kutsub lauljat ses filmiloos ta meeskond), vaid et neil õnnestub heita «pisutki eksklusiivsem pilk» popikuningale endale. Ja seda veel nii lähedalt, suisa esireas ja ülisuures plaanis. Lisaks sellele, et saab aimu kontserdist-mis-kunagi-ei toimunud – selle pompoossusest ja ettevalmistuste põhjalikkusest –, viiakse vaataja kohtadesse, kuhu tal ilmselt iial asja poleks: proovisaali ja produktsiooniruumi.

Nii võiks kahe tunni jooksul ekraanil hargnevat pidada äravahetamiseni sarnaseks kõigi teiste saamisloo- ehk making-of-dokkidega, mis staaride live-kontsertide DVDdel varjuna kontserdi enda kannul käivad, kuid millest endast iial meediasündmust ei saa.

Pahupidipööratuse efekt on seda mõjusam, et puudub staari enda puudutus, hilisem sõnaõigus kokkulõigatu reastamisel. Proovisaalis ilmselt hilisemaks making-of’iks üles võetud materjal on ausam ja siiram – kuivõrd need mõisted lääne meelelahutustööstuses üleüldse paika pidada võiksid.

Aga kui teile tundub, et nüüd on vaese popikuninga turjal ratsutamine lõppenud, siis olete eksiteel: järjekordset tõde paljastada üritavate eluloofilmide turmtuli on alles ees.