Lugemisharjutusi iseseisvaks eluks: tusk. ängistus. üksildus

Triin Tasuja «Provintsiluule» Kirjastus Värske Rõhk, 2009 Foto: Pm

kultuurikriitik Alvar Loog analüüsib kahte luulevihikut – Triin Tasuja «Provintsiluulet» ning fs’i «Alasti ja elus».

Öeldakse, et sex sells. Tegelikult müüb ka dekadents – valul ja viletsusel on võlu, vähemalt senikaua, kui see on võõras, või mis veelgi meeldivam: kui see on kunstiks talitsetud ja taandatud.

Kirjaoskust kultiveerival ajastul, nagu käesolev, saab südameverest sageli tint, ohetest ilukirjandusliku rühiga sõnad ja laused. Privaatsed maailmad, mis vinduvad oma lõpu ootuse ja kartuse vahel, leiavad igavese koha paberil. Need aga, kelle debiilselt elujaataval ning loomalikult vitaalsel karakteril puudub ööpool, laenavad oma eksistentsile sealt justkui mõõdet ja sügavust juurde: vahendatud valu teeb küpsemaks ning kogenumaks, pakub esteetilist pinget. Passiivne ja vuajeristlik sadism, kolmesõnaga.

Allakirjutanu lugemislauale on settinud kaks uut luulekogu: Triin Tasuja «Provintsiluule» ning fs’i «Alasti ja elus». Koos ning kordamööda loetuna moodustavad need huvitava tandemi. Sest kirjanduslikud käekirjad, teemad ja hoiakud riimuvad, pakkudes teineteist täiendavaid kontraste karakteris ning kontekstis: mees vs naine, isa vs tütar, varane keskeakriis vs hilispuberteet, pealinn vs provints jne. Aga valu on suurelt üldistades mõlemas raamatus üks. Või vähemalt seesama aususe illusioon/pretensioon ja varjamatu biograafilisus. fs manifesteerib oma alastiolekut juba pealkirjas; kirjanduslikust pseudonüümist hoolimata jooksevad tekstist erinevatel lehekülgedel (lk 56, 106) läbi tema kodanikunime mõlemad pooled. Triin Tasuja värsse illustreerib luulekogu kohta harjumuspäratu hulk fotosid temast endast.

Mõlemad raamatud on suuresti vabad 19. sajandi romantismile ja dekadentsile omastest poosidest ja paatosest. Tekstide emotsionaalsed ja esteetilised võrrandid on üsna lihtsad. Literatuursust leidub siin sama vähe kui helgust ja optimismi.

Lausumise jõud ja võlu on paljuski poeetiliste miinusvõtete kanda. Ausust toestab tekstitasandil kõnekeelne lakoonilisus, mida ei paisuta siledad sõnad ega suured kujundid, paaristõugetega raiuvad silprõhulised riimid. Teemaks on elu ise, selle vahetu peegeldus inimteadvusel: tusk, ängistus, üksildus.

«kes aitaks elada ööni»

Mõlema puhul genereerib kirjutama rahulolematus personaalse ja sotsiaalse reaalsusega, soov end valust ja vastuoludest vähemalt mõneks viibivaks hetkeks vabaks lausuda. fs’i jaoks: «maailm kisendab kannatustest» (lk 62); ümberringi on «niiskust ja löga» (lk 13), «nutetud silmi» (lk 15). Tema tekste põimib emotsionaalseks ja esteetiliseks tervikuks hulk korduvaid mõisteid, mis võivad tunduda kinniskujunditena, ent on kõigest autorimina aktuaalse tegelikkuse kvalitatiivsed konstandid: «kyl­m(us)», «hall(us)», «veri», «valu», «tolm» jne.

Kordusmotiivina läbib tekste valu, üksilduse, jälkustunde pidevus: kodus, bussis, Londonis, «lõunamaal» (lk 74), «ilusas Euroopa linnas» (lk 67) jm. Emotsionaalne ja eksistentsiaalne viletsus on sageli vahendatud füsioloogia keelde, pandud riimuma suurlinna kõleda väliskeskkonna kirjeldustega.

Hüljanud täielikult kunagised flirdid gootikaga, moodustab fs’i luule tuumiku nüüd isikupärane armastus- ja ängistusluule, kus tõsidus ja siirus segunevad ajastuvääriliselt (enese)irooniaga. Kogu lõpp kaldub üllatuslikult hoopis sotsiaalkriitikasse. Ehkki leidlikele puäntidele eelneb paljudes tekstides hulk vahetust aususest raskeid sõnu, peidab autor end samas mitmel leheküljel maskeerivate ja mahendavate rollimängude taha: kordub jüriüdilik haiglamotiiv, vihjetega raskele (vaimu?)haigusele.

fs vaatab sageli tagasi, ent soovib siiski pidevalt edasi minna: «kes aitaks elada ööni / võibolla ka hommikuni» (lk 16), «tydruk kellele jagades soojust / annaksin valu ja kurbust / ja saaksin vastu sama» (lk 17). Ta tahab, et jumal «annaks meile rahu / igavat argipäevast rahu» (lk 83). Suur hulk kogumiku tekste osutab tummaksvõtva selgesõnalisusega, et seda otsitud rahu loodab fs leida surmas: «mis muutub / kui võtan lausest / ma ei taha enam elada / ära sõna enam / läheb konkreetsemaks» (lk 45), «siis on kõik hästi ja õigesti / kui elu jätab su maha» (lk 41). Lõpparvet kuulutatakse ka armastusele: «ma enam ei määri Su keha / voodilinu ja nime» (lk 26).

«pole kunagi olnud nagu teised»

Triin Tasuja luules surmamotiivid puuduvad, ent kirjutamine on tema jaoks teraapia, «ilma milleta oleks küll / ennast ammu ära tapnud» (lk 29). Enda kohta ütleb, et on «väikese linna kole tüdruk» (lk 29), kes «kadestab kõige jõledama õelusega kõiki / kes ei pea kunagi sellist luuletust kirjutama» (samas). «Nüüd juba mõnedki aastad / olen vältinud nii tööd kui kooli / ja ma pole olnud milleski hiilgav» (lk 14), «arvasin, et olen lihtsam kui mingid kuradi tunded» (lk 36); «ma ei tea kas minus on võlu / kedagi naeratusega relvituks teha / kas mus on suurust kedagi puudutada / sellena kes olen» (lk 40).

Tasuja jaoks, kel «arenemisarmid pidevalt veritsemas» (lk 29), on reaalsus «vale dimensioon» (lk 24). Tema luule on hilisteismelise mäss ja resignatsioon, punk ja blues, kordamööda ja korraga. Täiskasvanulikuks ja kunstiliselt küpseks muudab selle kaine kõrvaltpilk omaenese elule, emotsioonidele, aleviühiskonnale, kodule ja koolile. Triin Tasuja tunded ja äratundmised peegelduvad väliskeskkonnast vastu.

Klassikalises ja «kõrgeks» peetud luules on selleks enamasti olnud loodus, Tasujal alevilinnaku lagunevad paneelmajad – postsovetliku kolkadekadentsi sümbolid.

Nii noorest luuletajast kui funktsionaalsuse minetanud arhitektuuriperverssusest õhkub seesama: ajakohatus, kasutus, lootusetus, meeleheide. Liigse linna ja liigse inimese temaatika põimuvad harmooniliselt teineteisega. Meie kirjanduses on erinevate suurlinna dändi-poeetide, kohvikuluuletajate, kirjanduslike klounide, romantikutest külapoeetide jt kõrvale tõusnud üks naiiv-nukker kolkapoeet oma masohhistliku patriotismiga: «iga kõdunemine / kasvatab mu armastust» (lk 6).

Või on see kolgas siiski kõikjal? Sest: «iga provints on omamoodi Tšernobõl / aga võib-olla olen mina tuumaelektrijaam / mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu» (lk 5), «vahet pole kas istun / Tartus Zavoodis / või Tamsalus […] üksindus on ühesugune» (lk 58).

«kui tähtis oli murtud olla?»

Aga kus on positiivne programm, küsinuks veel veerand sajandi eest siinkohal iga korralik kirjandusõpetaja. Triin Tasuja vastab mõlema eest: «valu / ei tee tugevamaks / vaid tuimemaks» (lk 40). Ning küsib: «kas meie nooruse suurest luulest / kunagi midagi keegi pidama hakkab / kas isegi mäletame / kui tähtis oli murtud olla?» (lk 23).

Triin Tasuja «Provintsiluule» läheb ilmselt ajalukku kui üks kõigi aegade parimaid debüütkogusid. Et Tasuja hoiak ja stiil on rohkem blues kui punk, mingit puberteetlikku sürrealismi pole tema tekstides üldse, eristub ta nii käekirja kui kvaliteediga selgelt omavanuste seltskonnast.

fs on aga vaieldamatult üks uue aastatuhande esimese kümnendi kesksemaid autoreid eesti kirjanduses, kelle mõju on selgesti näha ka Triin Tasuja tekstides.

Julgen ennustada, et tema looming muudab mitmed silprõhulise riimi ja topeltkoodidega kirjutanud lähimineviku poeedid (eesotsas Juhan Viidinguga) praeguste ja tulevaste lugejapõlvkondade silmis ajapikku anakronismiks. fs räägib MSNi, SMSi ja Twitteri ajastu lastega nende emakeeles.

Raamatud

fs’i neljas luulekogu

«Alasti aja elus»

Kujundus: Andres Rõhu

Kirjastus JI, 2008

Triin Tasuja

«Provintsiluule»

Kirjastus Värske Rõhk, 2009