Kultuurisoovitused

Avali südamega lasteraamatud

Epp Petrone «Siis, kui seened veel rääkisid» Pildid joonistanud Kamille Saabre Petroneprint, 2009

FOTO: Pm

«Pealtnäha suur, aga tegelikult laps mis laps.» Niimoodi arvab oma emast (ja samuti koerast) Epp Petrone teise lasteraamatu «Siis, kui seened veel rääkisid» minajutustaja.

Raamat sai hiljaaegu lastekaitse liidult külge hea raamatu märgi ja sooja soovituse. Kunagine laps oma tunnete, mõtete ja aistingutega on kindlalt olemas autoris eneses, sedakaudu ka tema vestetud lugudes.



Petrone raamatud ei sammu lastekirjanduse laia ja hästi sissekõnnitud rada. Ehk siis ei kirjuta see autor kunstmuinasjuttu ega ka mitte lugu, kus kogu aeg midagi juhtub. Heakene küll, esimeses raamatus istub peategelane puu otsas ning saab suvises paduvihmas nii märjaks, et ka hamba all pole kuiva kohta. Teises loos eksivad seenelised metsa ära. Tegelikult pole oluline see, mis juhtub, vaid see, mida tegelane märkab, tunneb ja kogeb. Ja mida mõtleb.



Need on mõnusa lapsepõlve lood. Mälestus «sellest» vihmasajust ja «sellest» seenemetsast võetakse oma täiskasvanupõlve kaasa nagu turvis, mis raskel hetkel hoiab ja kaitseb ja meenutab, et elu on tegelikult ilus ja lihtne. Oma meenutusi teistega jagades äratab autor ka lugejas unustusehõlma vajunud helgeid hetki tükkis lõhnade, maitsete ja helidega. Lapsele annavad raamatud märku märgata ja talletada seda, mida käega katsuda ei saa.



Laps Petrone raamatutes elab pigem sissepoole. Ta on rohkem vaatleja kui tegutseja. Talle on autor andnud võime aistida loodust ja aistingutest õnnetunne välja noppida. Lugedes meenub eneselegi suvise vihma järgse maa lõhn, selja külge kleepunud märja särgi kõdi, kohiseva metsa kõne. Ja tundub täiesti usutav, et kui väga vaikselt metsas istuda – kuulata metsa, metsa sisse hingata ja oma süda avada –, siis räägivad puud sinuga, juhatavad seenekohad kätte ja...  



Autor jagab eestlastele omast loodusetunnetust. Kõik ümberringi on hingelised, elusad, seega saab nendega kontakti võtta. Ei, mitte lihtsalt lobisedes, vaid tunnetades. Ema õpetab last, kuidas koerte kõnet kuulda: «Tule ole siin kutsale hästi lähedal ja pane nina ta karvade sisse. Ja nüüd tee talle pai... Ja armasta teda nii palju kui saad... Ja natuke veel!»



Ega ei olegi tükk aega – nii umbes Jõgisalu ja Rannapi loodusraamatutest ja Valteri pokulugudest saati – lugenud midagi sellist, mis võimaldaks meeldival moel end ühtäkki suure looduse väikese osana tunda. Erinevalt nimetatud autoritest ei võta Petrone eesmärgiks lapsele uusi teadmisi jagada. Tegelikult saame küll teada, et taevasse tõusnud udust saab pilv, kärbseseened ei kõlba süüa ja miks seeni tuleb jalalt lõigata. Aga see pole esmatähtis.



Kui nüüd näib, et jälle üks autor, kes ajab lasteraamatus mingit oma asja ja äkki see «asi» ei lähe lapsele kui adressaadile üldse korda, siis vale puha. Petrone keelekasutus, jutustamislaad, lapse sees ja temast väljaspool toimuv on eakohane ja samal ajal huvitav lugemine ka lapseeast välja jõudnud inimesele.



Raamatud


Epp Petrone


«Kust tuli pilv?»


Pildid joonistanud Kamille Saabre


Petroneprint, 2008



Epp Petrone


«Siis, kui seened veel rääkisid»


Pildid joonistanud Kamille Saabre


Petroneprint, 2009

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles