iDeal kampaania

Rammus lummav koorekiht

Publik tänab Vene Teatri lavastuse «Koera süda» tegijaid lausa püsti seistes.

FOTO: Nele Tammeaid

 Iir Hermeliini kureeritud festival oli terviklik, pakkudes üllatusi ja kinnitades teatrifestivali vajalikkust.

Tartus nädal aega kestnud ja pühapäeval lõppenud teatrifestivali «Draama» põhiprogrammi valitud lavastused on eesti teatri koorekiht – rammus, ja oma rasvasuses kõigile mitte sobiv. Iir Hermeliini kureeritud festival oli nõudliku maitsega teatripublikule. Samas tõestas festivali põhiprogramm «Ruumimaagia» ja kõrvalprogramm «Särts!» ning nimetu lisaprogramm, et Eestis tehakse äärmiselt erisugust (ehk tegelikult igale maitsele) ja heal tasemel põnevat teatrit, ning seesugune teater ei sünni üksnes suurtes ja tunnustatud teatrimajades, vaid ka nurga taga.

Üllatajad

Paljudele eesti teatrit põhjalikult tundvatele inimestele oli festivali suurimaks üllatajaks Piip ja Tuut Teatri nõiduslik lavastus «Bistro Beyond». Rahvusvahelise koostööna – lavastaja Linnea Happonen Soomest, näitlejad Eestist, Taanist, Katalooniast; muusikaline kujundus USAst – valminud «Bistro Beyond» oli sada protsenti ruumimaagiline, imedes vaataja endasse ning pakkudes põnevust nii silmale ja kõrvale (sõnade asemel muusika) kui ka mõistusele ja emotsioonidele.

Kunstnik Kristel Maamäe loodud kõdunevas maailmas (võrratu lavakujundus, jätke see nimi meelde!) asuvas müstilises kohvikus kohtuvad kõige veidramad tüübid, näiteks kahemeetrine portselanist nukunäoga mees, kelle maskis ei liigu ükski lihas, ent siiski kõneleb ta nägu vastavalt tegevusele kurbusest, rõõmust, nõutusest, uudishimust jne; elus kana, kellesse armub tõmmu hurmur; maailma sobida püüdev neiu (sobivuseks vahetab ta kleite) jne.   

«Bistro Beyond» saavutab teatri ideaali – muusika, lavakujundus, näitlejate liikumine ja idee loovad koos tervikliku maagilise maailma, mida vaatad, suu ammuli, kartes aeg-ajalt isegi hingata ning lummusest ärgata.

Teine võimas üllataja oli Vene Teatri «Koera süda», mis pakkus värskena mõjuvat teada-tuntud lugu, suurepärast ansamblimängu, DNA-spiraalset, kõrgustesse pürgivat nutikat lavakujundust (Rosita Raud!) ning Eesti parimate meesnäitlejate tiitlile tugevat konkurentsi pakkuvaid rolle Dmitri Kosjakovilt (professor Preobraženski) ja Aleksandr Žilenkolt (Šarik, Poligraf Poligrafovitš Šarikov).

Ruumimaagilised – nii pealkirjastas festivali Iir Hermeliin – olid VAT Teatri «Faust», NO99 «Suur õgimine», R.A.A.A.M.-i «Tühermaa», Eesti Draamateatri «Kolm õde», Endla «Hamlet Anderson», Vanemuise «Maria Stuarda». Kõik need on põnevad lavastused huvitavate rollide ja andeka lavastajaideega.

Aastaid on räägitud, et Eestis on võrratud näitlejad, kuid häid lavastajaid napib. Tänavuse festivali põhiprogrammi kaheksast lavastusest olid rahvusvahelised täpselt pooled: «Tühermaa» lavastajaks Marat Gatsalov Venemaalt, sealt ka «Koera südame» lavastaja Natalja Lapina; «Maria Stuarda» tõi lavale saksa lavastaja Roman Hovenbitzer ja «Bistro Beyondi» lavastajas soomlanna Linnea Happonen.

Rahvusvahelisus

Festivali põhiprogrammi võrdluses ei mõju rahvusvahelised lavastused erilisemalt kui eestlaste loodud teater. Ent laiemas kontekstis vaadatuna on rahvusvahelised tööd kompromissitumad, julgemad, sageli astutakse välja harjumuspärastest teatriraamidest, mis toob kaasa kõrgemad nõudmised publikule – vaataja peab olema valmis, et pool etendust peab ta istuma kottpimedas ruumis, kuulama, kõrv kikkis, sest muidu ei kuulegi mitte midagi (näiteks «Tühermaa»).

Mida rohkem on teatrimajade mängukavades selliseid rahvusvahelisi koostöid nagu «Bistro Beyond», mis paneb küsima, kas tegemist on ikkagi eesti teatriga või mitte, seda rikkam on Eestis tehtav teater.

Tänavune «Draama» tõi väga selgelt ilmsiks, et tugeva klassikalise teatri kõrval, mis kohati on siiski ka tolmune ja tüütu, leiab Eestist üsna palju gurmeeteatrit. Näiteks ruumimaagia programmi sobinuks ka «Särtsu!» kavva paigutatud Cabaret Rhizome’i «Mutantants», millesse koondunud energia on eesti teatris küllaltki haruldane. Lisaks mõjub idee tantsida publikule tuhat tantsu värskena, kusjuures näitlejad ei tee endale allahindlust – kuigi nad vahel komistavad ja eksivad, väärib nende esitus imetlust.

Kokkuvõttes on kümnendat aastat Tartus toimunud teatrifestival «Draama» elujõuline. Kui «Eesti teatriauhindadel» kuulutatakse välja parimad lavastused ja näitlejad, siis «Draamal» ei jagata auhindu, vaid näidatakse kellegi arvates parimat teatrit. Just see võimalus vaadata rammusat koorekihti ühel lühikesel perioodil nagu nädalane festival muudab «Draama» vajalikuks ja väärtuslikuks.

Kas kuratori valik on õige või vale, on alati vaieldav, aga seda on ka teatriauhindade žürii valik. Mulle pakkus Iir Hermeliini kureeritud festival paari lavastusega seda otsitud ja oodatud teatriimet.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles