Elken valab isikliku kehamälu maalidesse ja ei valeta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Eleken näituse «Maalitud poeemid» avamisel, taustaks sel aastal valminud töö «Message».

FOTO: Vaiko Edur

Mahukal personaalnäitusel on väljas peamiselt tööd sellest ja möödunud aastast, keskseks sarjaks on «Poeem madratsile».



Jaan Elken on Eesti kunstimaailmas väga jõuline figuur. Kuivõrd ta on pidevalt ühel või mitmel võimupositsioonil olulistes kunstiinstitutsioonides, tekib tema ümber palju vastakaid emotsioone. Ometigi ei sega kogu see kontekst kunstniku loomingu vaatamist.

Ei sega ka laiem kunstiajalooline kontekst – avamisel arutlesid inimesed, et sel näitusel on tunne, nagu oleksid sattunud mõne maailma juhtiva kunstimuuseumi Teise maailmasõja järgse kunsti osakonda, samas ei osanud keegi tuua väga täpseid paralleele ühegi autori või koolkonnaga.

Kaugelt vaadates on Elkeni pildid abstraktsed. Kuid nagu ta ka ise on öelnud, on see lähenemine pealiskaudne. Kui abstraktse kunsti klassikaline eesmärk on otsida ideaalseid vorme ja kompositsioone, siis Elken lähtub märksa maisematest ja konkreetsematest asjadest.

Nendeks on mälestused, mingeid reaalselt eksisteerinud olukordi tähistavad märgid, mis võivad avalduda pinnana, objektina, faktuurina, tekstina. Ka emotsioonidel on tema puhul suur roll, eriti hirmudel ja igatsustel, mis leiavad oma materiaalse väljundi peamiselt värvide ning pintsli (või muu tööriista) jälgede keeles.

Pintslilöögid ei teki lõuendile juhuslikult, neisse on salvestunud nende autori kehamotoorika just sel hetkel, millesse on omakorda salvestunud kogu tema elu, kõik tema kogemustest väljakasvanud teadlikud ning alateadlikud füüsilised reaktsioonid välistele ärritajatele.

Selles kehamotoorika maailmas on raske valetada. St muidugi võib valetada, aga kohe jääd vahele, sest kõik on silmaga nähtav ning käega katsutav. Elkeni puhul on mateeriasse valatud kehamälu usutav.

Emotsioonid ja mälestused, mida Elken kasutab, on mõistagi ambivalentsed. Esialgseteks tõukejõududeks on siiski olnud pigem hirm, ebakindlus ja segadus. Siiski pole visuaalne üldmõju negatiivne – positiivse noodi annabki just see fakt, et negatiivseid emotsioone üldse käsitletakse, teadvustatakse endale, mängitakse nendega. Teadvustamine on paranemise eeldus ja esimene samm.

Hirm tekitab teatavasti vägivalda, ja ka seda võib Elkeni  maalidelt leida. Rebestatud kodutekstiil, julmad sissekraaped, ülbed värvi või mine tea mis olluse lärakad. Ja ega ta pole kaugeltki ainus kunstnik, kes sellist keelt kasutab.

Vägivalla keel ongi saanud nüüdisaegses kultuuris loomulikuks keeleks ega kanna enam vägivalla sõnumit – nii nagu grafiti kui kunagi illegaalne, terroristlik meedium kutsub tänapäeval sageli üles rahule ja armastusele või on hoopis reklaami teenistuses.
Hoopide keeles võib avaldada ka armastust. Vähemalt kunstis.

UUS NÄITUS
Jaan Elken «Maalitud poeemid»

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis 29. novembrini

Tagasi üles