Kivirähki Jumal kaante vahel

Andrus Kivirähk. FOTO: Mihkel Maripuu

Kirjanik Andrus Kivirähk on nüüdseks Eesti Päevalehes juba üle viie aasta Jumala nime all lugusid kirjutanud. Olete ehk näinud põdura olekuga vanameest Bütsantsi ikoonilt ajaleheveergudel rääkimas. Kõuehäälega.



Vastuvõtt neile lugudele on valdavalt kahetine: peetakse neid kas väga vaimukaks või väga maitsetuks. Nüüd on lood raamatus, mõned, mis ajahambale nii hästi vastu pole pidanud, ka välja jäänud.

Kuidas tekkis mõte hakata kirjutama Jumala nime all lugusid? Mis teid selle karakteri juures köidab?

Seda on raske öelda. Eks ma mõtlesin nii, et küll on kõiksugu üleloomulikke olendeid olemas ja kedagi ei üllataks, kui kirjutaks kratt või haldjas või keegi selline. Jumala nime all kirjutamine tundus paljudele algul ootamatuna, kuid tegemist on ju samasuguse üleloomuliku olendiga, miks siis tema nime all ei võiks kirjutada.

Kas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik või piiskop Põder näiteks, keda te Jumala juttudes sageli mainite ja kellele Jumal juhtnööre saadab, on blasfeemiliste lugude pärast teiega kuidagi pahandanud ka?

Ei, ma ei ole nendega kohtunud. Me liigume justkui erinevates ringkondades ja mina ei tea, mida nad omavahel räägivad.

Või siis mõni fundamentalistlikuma religioosse meelestatusega inimene kuidagi teie vastu astunud?

Ka õnneks mitte. Jällegi, ei puutu nende ringkondadega kokku ja tänaval ka keegi juurde pole karanud. Ja äkki neid fundamentalistlikke kristlasi ei olegi.
Ehk on meie riik nii kaugele jõudnud, et päris lolle enam ei leidu.

Te ise Jumalat ei usu, eks ju?


Ei usu tõesti.

Kas siis võiks neid Jumala lugusid näiteks vaadelda kui mingit teiepoolset antireligioosset... ütleme siis programmi?


Mingis mõttes küll. See ei ole nüüd selline programm, aga eks ta mingis mõttes üritab seda Jumalat n-ö desakraliseerida.

Et Jumal ei oleks enam üks ja ainus mingi püha vasikas kuskil, vaid et ta oleks tavaline fantaasiakangelane, kes võib esineda igal pool, humoreskides ja kõikjal.

UUS RAAMAT
Andrus Kivirähk
«Jumala lood»
Eesti Päevaleht, 2009
199 lk

Tagasi üles
Back