Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutajad unistavad, et kirjandus ja teater vägevaid tükka teeks. Üks manab oma raamatut rahvast karjakaupa paekaldalt alla hüpatama, teine lubab laboratooriumis küberkolbe lõhata.
Tegelik ja tõsieluline kataklüsm kuulub laupäevast aga CVsse hoopiski kolmandal, kes lihtsalt tahab, et inimestel oleks tore olla.
Urmas Vadi näidend «Lendav laev» suutis oma esietendusel suurema jao Tartu linna veerandtunniks elektrist tühjaks tõmmata. Härrased Kender ja Walden ning teised vanduvad mehed (miks mitte ka naised), väljakutse on esitatud.
Mõistagi tekitas juhuaps (?) publikus kenakest elevust. Aga. Ühtlasi vast ka päästis etenduse, mis ehtesikalikult ikka veel veidi lavatoores. Sketshilikke dialooge kiputi ülejala/ülekeele rabistama, puänte alla neelama. Ja ometi on Urmas Vadi algtekst vägagi väljapeetult särtsakas ja vaimukas.
Stambistunud tegelased
Projekti esitlusel möönis lavastaja Tiit Palu, et Vadi oli lavastusprotsessis toimunud kärbetega liigagi leplikult päri; kuid nii ohtraiks ei osanud mina kui lugeja/vaataja neid kärpeid ometigi karta, et jätnuksin raamatu enne etendust lugemata.
Lugesin, nautisin - aga kui poleks lugenud, nautinuksin lavategu küllap märksa rohkem.
Ent ega tea. Mõni stseen (eriti alguses) oli toimetatud niivõrd napiks, et mõjus pelgalt raamatu reklaamklipina ja evis minimaalset iseseisvat tähenduslikkust. Ka tegelaskujud olid niivõrd stampi taandatud, et vahel tegelesid kõneski pelga ooperliku iseeneseks-olemisega.
Täielikult on lavastuses kaotatud tsaari isikupärane suhkrulembus ning ka väejuht Mihhail Mihhailovitshi ivanoravlikud passused (raamatus nt lk 49).
Siiski, lavastuse plusspoolde võib lugeda lohe(d), Loll-Ivani valged tennised, burleskse boy-georgei Iluinstituudist (Indrek Taalmaa).
Ka Lunge/Contra laulud ja muusikalise kujunduse üldse; Punaarmee paraadmarss markeerib küll liigagi ühest veneaja-pila, kuid eks ju olegi tegijate-vaatajate elutervuse tõendiks võime endale nii nostalgiat tunnistada kui selle üle muiata.
Häirimatult vadistavat mudilaspublikut kaasasid aga ennekõike tuleefektid ning stseenid, kus trupi (tahtlik?) kohmakus oli leidnud uue kvaliteedi kooliteaterlikus brikolöörinutikuses - hundi «sabapüük», väejuhi «võitlus lohega», kuningriigi pärija määramine jm.
Ent autor rõhutab, et kirjutas näidendi Sojuzmultfilmi põlvkonnale. Tunnistan end sinna kuuluvaks. «Lendava laeva» esietendust vaadates aga siiski tundsin midagi, mida multikad (ega ka Vadi raamat) ei kipu tekitama. Tunnet, mis kahtlaselt sarnanes piinlikkusega.
Näidend võib raamatuna olla tore, aga elustuma peaks ta ikkagi laval. Vahel aga teeb makett elule ära.
Kaks Gorõnitshit
«Lendavas laevas» on kaks lohe Gorõnitshit. Kõigepealt väejuhi üüratu kamuflaazh - lustaka välimusega küll, kuid Jurjewi juhtmed lasi pauguga kokku, nagu tänapäevasele lohele kohane: kui tsivilisatsioon juba särab tuledes, rünnata hämarusega.
Kus kodanike siselohed ärkavad ja mis kokku päris lõbus on. Vadi raamat on ka selline.
Teine Gorõnitsh, too tegelik, on aga väike-väle, krell ja neurootiliselt uljas tulemaokene, kelle tasa heietav Suur Hall (Hunt) ometigi nagu muuseas põske pistab.
Vanemuise lavastus «Lendavast laevast» on - praegu veel - pigem too teine.
Lootkem, et kärbitud tiivad kasvavad kiiresti tagasi, lend kõrgeneb ja pääseb Suure Halli lõugade vahelt terasema teatriloo vooluvõrku.
Berk Vaher
kriitik