Tom Hanks kohtub Kristusega

Kui filmis mängib Tom Hanks ja seal öeldakse lauseid «Inimesed teevad haiget neile, keda nad armastavad. See on alati nii olnud,» võite kindel olla, et filmitegijal oli mõttes mõne Oscariga oma elutuba kaunistada.

Eesti kinodesse jõudnud vangladraamal «Roheline miil» ongi kõik Oscari-filmile omased tunnused, välja arvatud eepilised lahingustseenid ja laevahukk. Õnnetuseks valmis samal ajal Steven Spielbergi firmas «Tabamatu ilu» ja Tom Hanksist sai kohe aasta üks suurimaid Oscari kaotajaid.

See ei ütle aga kindlasti kuigi palju «Rohelise miili» väärtuse kohta.

Põhineb Kingi raamatul

Alguses oli sõna… ehk Hollywoodi ühe lemmikkirjaniku Stephen Kingi järjeromaan. Üks vähestest, milles ei ole materjali õudusfilmi jaoks.

Seejärel tuli rohkem stsenaristina tuntud Frank Darabont, kelle eelmine film, 1994. aastal valminud «Shawshanki lunastus», oli samuti tehtud Kingi «helgema» romaani alusel.

Sellegi tegevus leidis aset vanglas, peategelasteks üks must ja üks valge mees.

Kui aga «Shawshanki lunastus» oli mälusse jäänud inimloomust käsitleva tõelise üllatusfilmina, siis seekord eeldati samalt meeskonnalt lihtsalt Suurt Filmi. Seda enam, et peaosas mängib Tom Hanks, keda on viimase 11 aasta jooksul neli korda esitatud parima meesnäitleja Oscarile, mille ta on kahel korral ka võitnud.

Lousiana osariigi Death Row vangla surmamõistetute plokki saabub hiigelsuur neeger John Coffey (Michael Clarke Duncan), keda alusetult süüdistatakse kahe valge tüdruku vägistamises ja tapmises.

Vangivalvurite meeskond eesotsas Tom Hanksi mängitud ülemusega on kamp karme humaniste, kes püüavad surmamõistetute elu muuta nii inimlikuks kui see on vanglas võimalik. Muidugi suudavad vangid seda ka hinnata.

Et asi liiga magusaks ei läheks, tegutseb filmis ka üks hellitatud memmepojast vangivalvur, kes naudib «munade praadimist elektritoolil».

Iseenesest mõista on vangide hulgas ka üks psühhopaat, sest vastasel juhul võiks arvata, et tegemist on puhtalt surmamõistetute sotsiaalset rehabilitatsiooni käsitleva linateosega. Väga raske oleks tõsiselt võtta filmi surmamõistetutest, kui nad oleksid kõik pattu kahetsevad inglid.

Ometi ei ole «Roheline miil» lihtsalt surmanuhtluse vastane film, sest hiigelsuure süütu neegri nimetähed on samad, mis Jeesus Kristusel. Kui ta asetab käe Tom Hanksi põletikus suguelunditele ja need imeväärselt terveks teeb, läheb lahti müsteerium.

Mustanahaline lunastaja

Siin on mees, kes võib kätega ravitseda ja väikese hiire surnust äratada (seda ta teebki) ning kes on surma mõistetud ühiskonnas, kus imesid ei usuta.

«Roheline miil» on evangeelse ürgmüüdi variatsioon. Maailm tapab oma Lunastaja, sest armastusest ja usust jääb puudu.

Ajastu märgiks on Ameerika lõunaosariikide lapsemeelse neegri kujutamine Lunastajana. Selle tulemusena saab poliitiliselt korrektselt arendada valge Ameerika süütunde diskursust. Valge vaataja ainsaks lunastuseks jääb võimalus ennast identifitseerida Tom Hanksi maalähedase tüübiga ja elada koos temaga läbi ümberpöördumine.

Film on täis emotsionaalseid hetki, mil kogu maailm, ja eriti vangla elektrisüsteem, näib väljendavat kangelaste tundeid.

Realismijanused kutsuvad seda ilma kõhkluseta sentimentalismiks, kuid need, kes aktsepteerivad hollywoodlikku müstilist melodraamat, võivad «Rohelisest miilist» saada ka katarsise. Muidugi juhul, kui nad ei lase end kohutada filmi kolmetunnisest pikkusest.

Lugesin huvi pärast, mida kirjutas filmi kohta World Socialist Web Site. Hinnang oli ühemõtteliselt negatiivne, sest «Roheline miil» ei tõstatavat otseselt sotsiaalseid probleeme, vaid spekuleerib inimloomuse ebamäärasusega.

Ma ei oska selle peale teha muud, kui kaasa tunda neile õnnetutele sotsialistidele, kes otsivad filmidest kogu aeg üht ja sama. Hetkeline usk imesse läheb neil kaduma, aga just sellist veidi lihtsameelset sõnumit üritaski «Roheline miil» meile edasi anda.

Ilmar Raag
filmikriitik

Tagasi üles