06.02.195428.10.2000
Aare Laanemets
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva hommikul suri ootamatult näitleja ja lavastaja Aare Laanemets. Aare Laanemets sündis 6. veebruaril 1954. aastal Tallinnas, lõpetas 1968. aastal Tallinna spordiinternaatkooli, õppis aastatel 1972-76 lavakunstikateedri seitsmendas ja ühtlasi viimases Voldemar Panso juhendatud lennus.
Aastatel 1976-1983 oli Laanemets Eesti Draamateatri näitleja.
Alates 1983. aastast töötas Aare Laanemets Pärnu teatris Endla, kus tegi üle 40 rolli, mille hulgas sellised meistritööd nagu Indrek «Täielises Eesti Vabariigis» ja «Armastuse võimalikkusest Vargamäel» ning nimiosa «Gösta Belringi saagas».
Lisaks sellele lavastas Laanemets Endlas 11 näidendit, nendest viis lastele.
Aare Laanemets oli ka hea pedagoog. Ta oli Pärnu Kooliteatri asutaja ja juhendaja alates 1984. aastast, kust tänaseks on välja kasvanud mitmeid tunnustuse pälvinud noori näitlejaid ja lavastajaid.
Oma viimase lavastuse, peremuusikali «Salaaed» eest pälvis Aare Laanemets tänavu teatriliidu parima lastelavastuse preemia.
Kokku ligi paarikümnes filmis mänginud Aare Laanemetsa mäletab Eesti rahvas aga eelkõige alati rõõmsameelse Joosep Tootsina klassikaks saanud mängufilmitriloogiast «Kevade», «Suvi» ja «Sügis».
Aare Laanemetsa viimaseks rolliks jäi Mavrandonise osa muusikalis «Zorbas» Eesti Draamateatris.
Iseenesest näib see loomulik, et nii nagu kirjanikku kiputakse sageli samastama mõne tema teose peategelasega, tema eluseiku ja vaadet maailma asjadele ekslikult tema looja omadeks pidades, nii jääb ka näitlejale vahel külge mõne tema eriti värvika rolli nimi. Nagu silt.
Aare Laanemetsa sildile maaliti suurte tähtedega «Joosep Toots» hetkel, kui Arvo Kruusemendi suurepärane «Kevade»-film esimest korda ekraanile jõudis - nüüdseks juba üle kolmekümne aasta tagasi. Jah, iseenesest näib see loomulik. Aga meeldiv ja huvitav on see küllap ainult kõrvalt vaadates. Kas me ise sooviksime või suudaksime aastaid olla pelgalt märgiks, mille tähendust iga vastutulija arvab eksimatult tundvat, kuid mille taga inimest märkavad ehk vaid kõige lähedasemad?
Arvan, et tegelikult on see ränkraske koorem. Koorem, millest vabanemiseks on ainult üks võimalus - vahetada keskkonda. Aga Eesti on väike, Eestis ei ole Joosep Tootsi jaoks kohta, kus keegi vastu tulles ei mõtleks (või koguni hõikaks): «Näe, Toots!» Pole vahet, oled sa Pärnus või Tallinnas.
Ma tundsin Aare Laanemetsa põgusalt. Ta ei kuulunud nende näitlejate hulka, keda kriitikud üksmeelselt armastavad. Küllalt sageli leidis ta, et üks või teine arvaja on tema rollist või lavastusest pahatahtlikult või lihtsalt rumalasti kirjutanud. Kui võimalikuks osutus, ei jätnud ta seda oma kindlat veendumust enda teada, vaid ütles välja. Otse. Muidugi polnud see meeldiv. Ja vahel ei olnud tal ka õigus.
Aga sageli oli. Siis, kui ta tajus, et kritiseerija on kas või alateadlikult temas jälle Tootsi näinud ja mitte teda ennast - Aare Laanemetsa. Ka mina tegin korra selle vea.
Tema viimane lavastus, peremuusikal «Salaaed» pärjati aasta parimaks lastelavastuseks. Mulle meeldis see otsus juba siis, kui see tehti. Aga selle tegelikku tähendust taipan ma ehk alles nüüd. Ma arvan mõistvat, et kusagil sealkandis oligi peidus see pool Laanemetsast, mida ei mina ega vist ka ükski teine temast kriitiliselt kirjutanu otseselt näha ei saanud, aga mis sellest hoolimata (või ka selle kiuste) muidugi mõista ikka ja alati olemas oli.
Küllap oli see pool temast esil nende jaoks, kes tundsid teda ka kui inimest, mitte vaid kui lavastajat ja näitlejat, kellel lisaks vedada Tootsi-rolli slepp. Küllap tundsid seda poolt ka kõik need kümned Pärnu koolide noored näitemänguhuvilised, keda Laanemets aastaid juhendas.
Tema istutatud ja kultiveeritud teatripisikuga on lavakunstikooli ja sealt edasi teatritesse läinud üle kümne näitleja ja lavastaja, kelleta praegust teatripilti ettegi ei kujutaks. Eiko Sööt, Katariina Lauk, Marko Matvere, Marika Barabantshikova, Ago Anderson, Liisa Aibel, Külli Teetamm, Tiit Ojasoo, Ranet Rees, Janek Joost. Võibolla on neid veel, ma ei tea kõiki. Aga seegi on aukartustäratav nimekiri, millest üksi piisaks mõne mehe elutööks.
Aga Laanemetsal on lisaks sellele palju muudki. Ja lisaks kõigele on Laanemetsal Toots.
Margus Kasterpalu