Teater lõhub ja laamendab julgesti, ei karda

Draamateater rokib. Foto: Ivar Veermäe

Kas alustame jälle hirmu definitsioonist? Ei, sest sellest räägitakse juba lavastuse kavalehel, kus Mari-Liis Lill on korralikult välja kirjutanud psühhoanalüütik Fritz Riemanni neli hirmu põhivormi; paarkümmend erinevat hirmu luges lavastaja Lauri Lagle ette Postimehele eelmisel nädalal antud intervjuus.

Tegelikult pole kõik üldse mitte hirmus. Vastupidi. See on kõige julgem lavateos, mida ma kahe aasta jooksul draamateatri laval olen näinud.

Aga et mitte hakata jälle defineerima, tuleb öelda, et neli kuud väldanud prooviperiood (poole pikem kui draamateatris tavaline) on ilmselgelt end ära tasunud. Peale selle on tegu ka üsna ebatavalise proovitsükliga, sest terve augustikuu töötati Suur-Sõjamäel, kus valmistatakse draamateatri dekoratsioone, ehk töökodades, nende õuedes ja katustel.

Ilmselt suuresti ka seetõttu, et oli võimalik dekoratsioonimeistritega vahetult suhelda, on Lauri Lagle teine lavastus (pärast «Portselansuitsu» 2007. aastal) viimse detailini läbi komponeeritud, kujunditest tiine, silme eest kirjuks võttev, mürarohke ja samas meloodiline.

Kuigi tempo-rütmi vaheldumist on üritatud saavutada, jääb domineerima ikka lõhkumine, lärmamine, nelja erineva tegevuse korraga lavale toomine, eklektika, vilkuvad tuled ja müra. Puhtaid, vaikseid ja minimalistlikke hetki esineb harva.

Suuresti ongi see muidugi visuaalne teater ning siinkohal tuleks lavastaja kõrval kiita ka Laura Kõivu kunstnikutööd. Külmus, eraldatus ja emotsionaalne üksiolek on tunded, mis muutuvad valdavateks vaadates, kuidas kaks perekonda elavad kumbki omas karbis, olles füüsiliselt küll koos, aga samas üksteisest mööda rääkides ja mitte just märkimisväärselt suurt annust emotsionaalset intelligentsust omades.

Hakkab silma, et lavastajal on tõepoolest olnud aega teemaga tegeleda, mõelda välja mittetavapäraseid lahendusi, need ka toimima panna ning iga mängu toodud kujundit ka lõpuni laval ära kasutada. Ehk siis ükski lavale toodud püss ei jää unarusse, vaid teeb kindlasti pauku ka. Ja mõned neist püssidest on väga nutikad. Olgu siin mainitud näiteks kommunikatsiooni teispoolsusega ja ka teispoolsuse visuaalselt kujutamist.

Selles, et noor lavastaja lööb teatriukse jalaga lahti, viskab tolmuse dekoratsiooni nurka ja peseb põranda igiteatraalide aastakümnete paksusest higist puhtaks, pole muidugi midagi imelikku. Kuid erinevalt paljudest teistest pole Lagle kogu põhimõttelise lõhkumise ja teisititegemise vaimus siiski ka oma sõnumit kaotanud. Ning kuigi mõned väga täiskasvanud inimesed võivad ju muiata, et «jah, eks ole omal ajal isegi seda bändi tehtud», siis pole mitte suureks kasvamises midagi häbiväärset.

Meeleolu, mis pärast seda lavastust valdab, on üks neiu Facebookis juba minust paremini kokku võtnud, mistõttu tsiteerin: «ulmelised helid draamateatri lumivalgel laval kostavad praegugi, proovisaalis disko ja rock’n’roll. on üks purjus ja õnnelik öö. LoVe=1 = Life=1.»

UUS LAVASTUS
Lauri Lagle, Maria Lee Liivak

«Sinul on meretäis hirmu»

Lavastaja: Lauri Lagle
Muusikalised kujundajad: Tauno Makke ja Lauri Lagle
Osades: Kristo Viiding, Märt Avandi, Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkleson, Ivo Uukkivi jt

Esietendus 31. oktoobril Eesti Draamateatris