Arhiiviväärtused jõuavad internetti

Rahvusarhiivi digitaalarhiivi büroo juht Lauri Leht ja riigiarhivaar Priit Pirsko piidlevad Ungern-Sternbergide perearhiivist pärinevat 19. sajandi klaasnegatiivi, aga raske oli aru saada, kes sellel 19. sajandi fotol istus. Varsti saab teada.

FOTO: Margus Ansu

Ungern-Sternbergi perekonna klaasist fotonegatiive vaadati viimati 1986. aastal. Need on liiga õrnad, et puutuda, ja liiga läbipaistvad, et kujutistest aru saada.


Seda negatiivi ei saa hapruse tõttu isegi ajalooarhiivis kohapeal laenutada, aga hiljemalt 2011. aastal piisab Ungern-Stern­bergide 19. sajandist pärineva klaasnegatiivide arhiivi vaatamiseks internetibrauseri avamisest. Ja siis ilmub huvilise silme ette juba foto, mitte negatiiv.

Rahvusarhiiv, mille tuumikuks on Tartus asuv ajalooarhiiv ning Tallinnas tegutsev riigiarhiiv ja filmiarhiiv (lisaks kuus maa-arhiivi), saab Euroopa Liidult viie digiteerimisprojekti tarbeks 24 miljonit krooni.

Digiteerimine tähendab vanade materjalide digitaalkujule viimist, ent rahvusarhiivil on veel üks tore ja terve maailma mastaabis erandlik komme – teha kõik need haruldused oma interneti Saaga-keskkonnas huvilistele tasuta kättesaadavaks.

Ajalooteemaliste saadete tegemisega ametis olev filmimees Mati Talvik võib nüüd rõõmustada, sest  kokku 30 tundi läinud sajandi esimesest poolest pärit dokumentaalfilmikaadreid digiteeritakse samuti.

Need hävimisohus filmid valmistati nitroalusel filmile, mis võib teatud puhkudel lausa ise süttida. Talviku sõnul oli nitroalusel dokumentaalfilmide kättesaamine arhiivist keeruline juba Nõukogude ajal. «Need vanad filmid on hindamatu väärtusega,» ütles ta.
Lisaks filmidele ja enam kui 400 000 negatiivile ning diapositiivile jõuab digikujule ka
19 700 Eesti- ja Liivimaa maakaarti 19. ja 20. sajandist.

Välismaistele ajaloolastele pakuvad aga riigiarhivaari Priit Pirsko hinnangul eriti suurt huvi digiteeritavad 4122 pärgament­ürikut alates 13. sajandist. Nende seast leiab nii paavstide indulgentse kui Tallinnale antud privileegide kinnitusürikuid.

Värskeima osa viiest projektist moodustab 1980. ja 1990. aastatest pärit ja analoogvideokassettidele salvestatud dokumentalistika. Sarnaselt talle- ja vasikanahkadest valmistatud pärgamentürikutega on ka videokassett muutumas ajalooks. Kokku jõuab digitaalsele kujule 700 tundi originaalvideosalvestisi ja arhiivifilme alates ringvaadetest ja lõpetades Läänemaa telestuudio saadetega.

Seni on rahvusarhiiv tulnud vastu eelkõige suguvõsauurimise huvilistele ja digiteerinud neile vajamineva kirikuraamatutest hingeloenditeni välja. Nüüd aga jõuab internetti laiemat huvi pakkuv materjal.

Rahvusarhiivi digitaalarhiivi büroo juhi Lauri Lehe sõnul on asutuse serverites praegu 4,5 terabaiti informatsiooni, aga pärast Euroopa Liidu toetatud projekti läbiviimist käib jutt juba tavainimesele hoomamatust 150 terabaidist.

Leht ütles, et ilmselt algab arhiivimaterjalide digiteerimine tuleval kevadel. Pärgamendid ja maakaardid jõuavad internetti kahe aasta jooksul, filmid ja negatiivid-diapositiivid aga juba ületulevaks aastaks.

Riigiarhivaar Pirsko ja tema alluv Leht ei vaidle enam omavahel selle üle, kas kõik rahvusarhiivis leiduv digiteeritakse, vaid selle üle, kui kiiresti see toimub. «Oleme dokumentide vahendamisel läbi interneti selgelt maailmaklass, siin pole mingit kahtlust,» lausus Pirsko.

Raha arhiividele
Rahvusarhiiv saab Euroopa Liidult raha viiele digiteerimisprojektile:
•    filmiarhiivi ja ajalooarhiivi enam kui 400 000 fotonegatiivi ja diapositiivi digiteerimiseks – üle 7 miljoni krooni
•    30 tunni nitroalusel filmimaterjali digiteerimiseks – 4,3 miljonit
•    700 tunni originaalvideosalvestiste ja arhiivifilmide digiteerimiseks – 3,2 miljonit
•    4122 pärgamentüriku digitaliseerimiseks – 1,65 miljonit
•    19 700 eelmisest ja üle-eelmisest sajandist pärineva maakaardi ja plaani digiteerimiseks – 7,9 miljonit krooni
 

Tagasi üles