Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
Pärast multimeedia tantsuprojekti «Sandwater» esietendust nädalavahetusel arvan mõistvat, mida mõtlesid need tantsuteatri Fine 5 käekäiguga kursis olevad inimesed, kui kinnitasid, et Fine 5 ei kasva mitte kõrgusse, vaid laiusse.
«Sandwateri» ehk liivavee koreograafia on rõhutatult horisontaalne, mitte hetkekski maapinnaga kontakti kaotav.
Ei mäletagi varasemast sellist Fine 5 - seni ikka taevastesse kõrgustesse püüelnud trupp, mille eesmärk näis olevat raskusjõust vabanemine, laseb seekord loodusjõul vabalt toimida ega osuta mingit vastupanu.
Nad otsekui jälgiksid uudishimuga, mida suudab raskusjõud nendega ette võtta, nad veerevad ja rulluvad, roomavad ja kukuvad. Kukuvad, et tõusta ja seejärel uuesti kukkuda.
Tantsu ja video avalik suhe
«Sandwater» on Eesti tantsu-sceneil esimene tõsiseltvõetav katse ühendada videopilti ja tantsu. Videokunstnik Anu Juurak tõuseb ses töös võrdväärse loojana koreograafide ja tantsijate Tiina Olleski ja Rene Nõmmiku kõrvale.
Juuraku videopilt, mis kujutab kaht inimest, meest ja naist, põhjaranniku liivarannas, vee ja liiva piiril, on taotluslikult veidi nihkes. Tantsijad ei mahu kuidagi kaadrisse ära: kord jäävad välja pead, siis jälle jalad.
Ükskord fikseerub pilt hoopiski kahe tantsija kätel, mis püüavad üksteise sisse sulanduda, hägustades piiri, kus lõpeb üks ja algab teine.
Täpselt samamoodi pole võimalik fikseerida seda murdepunkti, kui vesi pole enam ainult vesi ja liiv ainult liiv. See on ka kogu lavastuse lähtepunkt - mis sünnib kahe maailma piiril, kohas, kus kulgeb eraldusriba, küsib «Sandwater».
Eraldusjoont ei ole
Pole näinud just palju töid, kus videopilt suhestuks nii täpselt ekraani ees toimuvaga. Tantsijad ei aja «Sandwateris» oma ja Juurak oma asja.
Soolod on täpselt paigas - kord kandub tähelepanu keskpunkt ekraani ette ja pilt ainult toetab seda, siis on jälle vastupidi, tähelepanu fokusseerub pildile ja tantsijad seavad end tagaplaanile.
Videopilt suhtleb tantsijatega ja tantsijad videopildiga. Kaht asja lahutada pole võimalik.
Sestap, kui minu käest küsida, kas kahe maailma vahel on selge eraldusjoon, siis on vastus kindel: eraldusjoont pole olemas - vähemalt «Sandwateris» mitte, kus tants ja video põimuvad meeliköitvaks, Eesti tantsupilti rikastavaks lavastuseks.
Mul on hea meel, et Eesti moderntantsu «isad» ja «emad» suudavad ikka veel üllatada.