Rinde­jooneta: Imbi Paju näitab sõja mõttetust

Filmis osalenud Ulla-Marita Rajakaltio ja Imbi Paju esilinastuse vastuvõtul Eesti saatkonnas Helsingis. Foto: Peeter Langovits

Imbi Paju uus dokumentaalfilm «Soome lahe õed» jutustab küll formaalselt naisorganisatsioonidest, ent on tegelikult pilguheit sõja õudustesse ja muutumatust sõprusest, mis ei kao ka aastakümnete tagant.

Imbi Paju film ja raamat «Tõrjutud mälestused» ja ühine artiklikogumik Sofi Oksasega on toonud talle rahvusvahelise tuntuse. Kui «Tõrjutud mälestused» oli tema väga isiklik lugu, siis «Soome lahe õed» astub sellest ringist välja.

Kuid Imbi Paju kiituseks peab ütlema, et isikliku suhte puudumine pole uuest dokumentaalfilmist kaotanud empaatiat. Tõepoolest, ajalugu ei ole pelgalt faktikogumik, vaid ka hallid silmad ja pannkoogid, nagu ütleb üks Soome lottadest.

Lugu iseenesest on ju klassikaline – kuidas käituvad inimesed äärmuslikes olukordades ehk sõja ajal. Kui virn raamatuid ja hulk nii mängu- kui ka dokumentaalfilme tõestavad, et inimesed sõjas metsistuvad, siis Imbi Paju näitab vastupidist. Et inimesed jäävad inimesteks ka kõikide raskuste kiuste.

Kes tahab lugeda jutte sellest, milleni on inimesed sõjas võimelised jõudma, võib võtta kätte Laurence Reesi dokumentaalsarjal põhineva raamatu «Their Darkest Hour» («Nende süngeim hetk»). Tundub, et valguskiirt – väheste eranditega – ei paista.

Eesti ja Soome naiskodukaitsjate ja kodutütarde saatusest jutustav Imbi Paju näitab, et valgust paistab siiski. Otse vapustav on 94-aastase Helmi Visnapuu lugu, mida ta pealegi jutustab praegu enam mitte nii levinud murdes.

Julgen öelda, et Imbi Paju film mõjub ehedamalt kui lätlaste «The Soviet Story». Kummaski filmis on šokeerivaid kaadreid, kuid lõunanaabrite linateos üritas lajatada nii-öelda vastu, teha antipropagandat. Samuti üritasid lätlased leida uusi fakte Teisest maailmasõjast.

Imbi Paju näitab lugude kaudu seevastu, kui mõttetu ja jube on sõda, kui võimumeeste mängude tõttu purunevad paljude tavainimeste elud. Ilma et midagi uut ja põhimõttelist selguks.

Kaastundest jutustavad ka Soome lottad, kelle järgi rääkisid nad kahjutundega Vene sõdureistki. Kõik olid tõesti kellegi pojad, kallimad ja isad. Teravat ideoloogilist rindejoont ei ole.

Ses mõttes võib eeldada, et sõnum lääne vaatajale jõuab kohale. Teisest küljest on see film ikkagi eesti ja soome publikule, kes on ajalooliste sündmustega kursis.

Lääne vaataja vajaks võib-olla enam ajaloolisi pidepunkte: mis siis juhtus ikkagi Eesti naiskodukaitsega pärast Nõukogude okupatsiooni, kuidas sai võimalikuks Eesti ja Soome naiskodukaitsjate taasühinemine ning mis toimus Eestis ja Soomes pärast Teist maailmasõda. Meile ei pea selgitama, miks pidasid Nõukogude võimud Soome lottasid fašistlikeks, kuid läänes pole see nii iseenesestmõistetav.

Ma väga loodan, et «Soome lahe õed» ei tekita taas mingeid vaidlusi stiilis «see on Teise maailmasõja tulemuste ümberkirjutamine» või «natsismi glorifitseerimine» või lihtsalt «russofoobia». Sõjas kaotavad ennekõike tavainimesed ja seda suudab Imbi Paju väga selgelt demonstreerida.