Teet Kallas
kirjanik
Ilmar Laaban (11.12.192129.11.2000)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stockholmist tuli kurb sõnum: Ilmar Laabanit ei ole enam. 29. novembril lahkus üks viimaseid nende seast, kes hoidsid suurena eesti elava mõtte ja elava sõna ajal, kui ligi pool eesti kirjandusest toimis raudse eesriide taga.
Ometi ei saa Laabanit käsitleda üksnes väliseesti kirjanduse tinglikus kontekstis. Ei mahu ära. Selleks on ta liiga erandlik ja liiga suur. Samas on tähelepanuväärne, et Laaban oli üks esimesi, kes võimaluse tekkides tõttas kodumaale, kes astus hetkegi kõhklemata Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Seda ajal, mil meie liidu juriidiline staatus oli niisama ebamäärane nagu iseseisvusele pürgiva riigigi oma. Ilmar ei kahelnud selles, kuhu ajalugu pöörab. Kuni tervis lubas, pendeldas ta edaspidi tihedasti kodumaa vahet. Tundus, et ta ongi päriselt siin ja tagasi.
Kui katsuda kõige lakoonilisemalt hinnata Laabani tähendust, kõlaks see ilmselt nii: ta oli ja jääb ilmselt väga kauaks kõige ehedamaks ja kaalukamaks sürrealistiks meie kirjandusloos, kindlasti Euroopaski. Sellega oleks öeldud palju, tegelikult aga mitte midagi.
Minu põlvkonnale, kes me varanooruses lausa lehekülg haaval poliitilise kontrabandina saadud ulgu-eesti kirjandust ahmisime, tõusid 1960. aastate alguseks sealse luule tippu kaks nime: Kalju Lepik ja Ilmar Laaban. Nüüd on nad mõlemad manalateel.
Kui 1990. aastal Rootsis Laabaniga tuttavaks sain, üllatas mind Ilmari hingenoorus, omamoodi igipoisikeselikkuski. Jumal teab, miks, aga 1960. aastail teda lugedes, temast vaimustudes olin millegipärast arvanud, et tegemist on soliidses eas erudeeritud kabinetihärraga. Nii ma talle tookord ütlesingi. Mispuhul kuulsin ta iseloomulikku kärarikast naerurõkatust.
Julgen arvata, et meist said mingil määral sõbradki. Oma Eesti-väisangute ajal elas ta ühe sügise ka mu Raua tänava korteris. Kutselisse poliitikasse sukeldununa, parlamendi tööpäevast sidruntühjaks pigistatuna koju kõndides, nautisin ette Ilmari monolooge ja improvisatsioone, sarkasme ja sentimente, pause ja naerumöiratusi.
Ilmaril oli meeletu mahuga mäluaparaat, ta oli kui elav entsüklopeedia - koos kommentaaridega. Sellele lisandus loomulik õpihimu, mis tema eas polnudki nii igapäine asi. Üksainus näide: leides mu riiulitest näiteks Venjanim Hlebnikovi valikkogu, süüvis ta sellesse, paks sõnaraamat kõrval - vene keelt ta ju ei vallanud. Ja töötas mõne päevaga läbi kogu mahuka köite!
Laabani looming ei pruugi oma võimaluste lõpmatuses ometigi ju kõigile sobida. Aga siiski: on olemas «Rroosi Selaviste», mis formaalselt esindab ju ka üht sürri kõrvalhoovust, tegelikult on aga vist üks parimaid väikekodanliku hingeelu portreid, mis kunagi loodud.
Eestlased väldivad ülivõrdeid. Väheste kaasmaalaste puhul tarvitatakse näiteks hinnangut «geniaalne». Laabanit lugedes, veel enam temaga suheldes, verbaalseid improvisatsioone kuulates, temalt mõndagi õppides, oli minul küll mitut puhku tunne, et lävin geeniusega.
Nüüd on Laaban lahkunud, ja sellega on pagana raske harjuda.