:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2008/02/12/18286t1h74ea.jpg)
«Riigireetur», dokumentaalfilm Herman Simmist. Käsikiri: Mihkel Kärmas ja
Rasmus Kagge. Linastus: Coca-Cola Plaza
Risto Berendson: reeturi anatoomia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas kõik need, kes riigireetur Herman Simmi käitumist tagantjärele arvustavad, on ikka ise mõelnud, kuidas nemad Simmina käitunuks?
Kui sa oled elu aeg olnud uhke ametikohaga edevat tüüpi naistekütt ning ühtäkki võetakse sinult kõik, siis kas kõik meist olnuks piisavalt tahtekindlad, et oma inimlikel nõrkustel end riigireetmisele asumisel mitte mõjutada lasta.
Eile hommikul tegijate käes lõplikult valminud dokumentaalfilm «Riigireetur» ei anna sellele küsimusele küll vastust, ent paneb mõtlema. Ohtra fotomaterjaliga vürtsitatud film rullib meile lahti Simmi elukäigu ja sellegi, et Simmile oli soodumus reetmiseks isapoolsete geenidega kaasa antud juba sündides.
Poolteist tundi haaravalt jutustatud lugu elus läbipõrunud mehest, kes tunnistab kaamera ees otsesõnu, et mis tal muud üle jäi. See on pettunud mehe nukker lugu oma kodu, omaste ja ennekõike iseenda reetmisest.
Simm räägib asjadest nii palju kui heaks arvab. Ilustab? Kindlasti. Luiskab? Sedagi. Kui arvestada vähemalt temale ainuiseloomulikku kehakeelt, mis kaamera ees selgelt silma hakkab.
Ent see ei loe. See film annab toimunust üsna tervikliku ülevaate. Mees, kes soovis lapsena saada tuletõrjujaks, kuid jõudis lõpuks miilitsasse. Mees, kes juba «punast terrorit» teenides reetis oma isandaid, kui salamahti kirikuleeris käis. Nii tekib küsimus, miks selline kahe näoga monstrum niisugust tööd Eesti Vabariigis üldse teha sai.
Mees, kelle elu oli olnud pidev topeltmäng. Mees, kes polnud sellele ametile kindlasti ainus vääriline kandidaat. Sellele – Eesti võimuorganite kollektiivsele nurisünnitisele – värske dokumentaalfilm vastust ei anna, kuid toob vaatajani hea üldpildi Simmi isiksuse keerdkäikudest.
Filmitegijate head leiud – Suure-Jaani kirikule otsekui andestuse leidmiseks Simmi poolt kingitud kroonlühter, Simmi lapsena üleskasvatanud tädi Vaike pettumus Hermanis – annavad kõik asjale inimliku mõõtme. Lisaks haaravalt jutustatud spiooniloole, mida ilmestavad videokaadrid Simmi mängiva näitlejaga, kes kuidagimoodi on tabanud peakangelasele omaseid žeste ja kõnnakut.
See, et filmitegijail jäi selle materjali otsimiseks ja kokkupanekuks aega napp pool aastat, ei vähenda kuidagi teose kvaliteeti. «Riigireetur» on kindlasti kaasaegse Eesti üks hoogsamaid dokumentaalfilme, kus jutustajaks mitte filmitegijad, vaid toimunuga reaalselt seotud inimesed.