Üllatuslikult on võrreldes senisega muutunud Eesti teatrimaastikul populaarseks teemaks anarhism. Kui pärast esmast põgusat järelemõtlemist ei meenu ühtegi antud teemat puudutavat kodumaist lavastust, siis selle aasta hingedekuu esimesel nädalal jõuab Maarjamaa lavalaudadele neid lausa kaks - Tartus Genialistide klubis etendunud Üliõpilasteatri «Vabadus või surm» ning kohe kohe Pärnu Endlas esmaettekandele tulev Roy Strideri näidend «Mässajad».
Täpsustuseks tuleks vast lisada, et 3. novembril Genklubis toimunud Üliõpilasteatri etenduse näol oli tegemist Eesti esmaettekandega, lavastuse tegelik esietendus toimus 15. oktoobril Columbias (Manizales tudengiteatrite festivalil) - tõik, mis oleks muljetavaldav ka ükskõik millise teise Eesti teatri puhul.
Vaatamata paljulubavale eelinformatsioonile tuli Kalev Kudu juhtimisel lavale toodud teatritükis paraku pettuda. Legendaarse Ukraina anarhisti Nestor Mahno elust ja võitlusest pajatava lavastuse probleemid saavad minu arvates alguse (Olavi Ruitlase poolt kirjutatud) nigelast näidenditekstist. Kuigi kronoloogiline sündmustejada oli ajalootruu, muutus laval toimuv virr-varr Ukraina kodusõda peensusteni mittetundva inimese jaoks raskestijälgitavaks. Tõenäoliselt jäi «tavavaatajale» tihtipeale arusaamatuks, miks ja kes parasjagu üksteist poole lause pealt püstolist surnuks kõmmutas.
Pikapeale muutus tüütuks ka tegelaste räuskav kõnemaneer, näitekirjanik selgitas põgusas etendusejärgses vestluses, et ta ei soovinud tegelaskujusid ilustada ja romantiseerida, kuid minu arvates oli selles osas üle pingutatud ja laval näidatud anarhistidest jäi pigem mulje kui madalalaubalistest türannidest. Kuigi Mahno ja tema seltsimehed ning järgijad polnud teab mis intelligendid, ega ka mitte sugugi inglid, on neile minu arvates taolise kujutamisega liiga tehtud.
Etendust jälgides jäi sageli mulje, et ei näitekirjanik ega lavastaja pole päris täpselt aru saanud, mida see anarhism endast täpsemalt kujutab. Keskendutakse ennekõike ühele - juba pealkirjas välja hõigatud loosungile - mida võrreldes tegeliku poliitilise anarhismi ja ajaloolise Mahno maailmavaatega vääralt ja nihestatult tõlgendatakse. Võib-olla on seos tegelike anarhismiideedega taotluslikult teisejärguliseks jäetud, kuid seepeale tekib küsimus, mida täpsemalt kogu selle tükiga öelda taheti. Tegelaste (pseudo)filosoofilised loosungitekarjumised jätavad igatahes äärmiselt naiivse mulje ja jääb arusaamatuks, miks või kuidas tänapäeva vaataja lavastusega suhestuma peaks või mida meile sellega üldse öelda taheti.
Samas, ehk ei tulekski viriseda selle üle, et siga pole kägu. Teatritükk on välja reklaamitud kui «punketendus», võib-olla ei taotlenudki autorid teab mis mõttesügavust ja sõnumit vaid võetigi eesmärgiks pakkuda publikule hoogsas tempos esitatud meelelahutuslikku mürglit, mis on vürtsitatud kohustusliku püstolipaugutamise, natuke labaste, kuid humoorikate vaheklippide ja agressiivsete pungirütmidega. Näiteks märulifilmi sõpradele on Mahno etendus teleri või kinoekraani kõrvalt kindlasti meeldivaks vahelduseks. Nooremapoolsetele punkaritele kohe kindlasti väga meeldivaks vahelduseks.
Anarhismi või antiautoritaarse vasakpoolse sotsiaalkriitilise mõtlemise seisukohalt võib siiski paraku tõdeda, et esimene vasikas on vanarahva kombe kohaselt aia taha läinud. Laupäeval võib [Andres Noormetsa käe all valminud «Mässajate» näol] Pärnu Endlas uudistada teist vasikat - ehk on sellel meil midagi sügavamat öelda.
«Vabadus või surm. Ukraina anarhisti Nestor Mahno võitlus»
Näidend: Olavi Ruitlane
Lavastaja: Kalev Kudu
Heli ja pilt: Kiwa
Osades: Martin Liira (Mahno rollis), Kaija Maarit Kalve, Richard Naar, Peeter Piiri, Mari Liis Mägi, Enor Niinemägi.
Esietendus: 15.10.2009 Manizales (Columbias) tudengiteatrite festivalil.
Eesti esietendus: 3.11.2009 Tartus Genialistide klubis.