Tegin. Sest tahtsin.

Foto: Repro

Aastas 20–30 raamatut kujundav Andres Tali teab, et sel nädalal ilmunud uue näoga rahvuseepos kõigile ei meeldi. «See on minu «Kalevipoeg», ma tegin selle niimoodi.» Aga miks just niimoodi, seda uuriski Heili Sibrits.

Mäletate esimest mõtet, kui «Kalevipoja» kirjastaja Sirje Endre pakkus teile võimalust eepost illustreerida? 

Ausalt, ei mäleta. Sain aru, et mul pole võimalik sellele ettepanekule kohe vastata. Samas olin väga tänulik. Sest see on suur usaldus, mis tuleb kuidagi välja teenida – või võtta ise kätte ja hakata «Kalevipoega» illustreerima.

Ütlesin lihtsalt aitäh, väga tore, aga et mõtleme selle üle natuke aega.

Millega te sellise usalduse välja teenisite?

Pole õrna aimugi. Aasta varem illustreerisin eepose «Vanem Edda», ilmselt oli see Endrele silma jäänud. Oleme aastaid koostööd teinud.

Olite varem ka «Kalevipoja» illustreerimise mõttega mänginud?

Ei. 2003. aastal, kui kujundasin Kristjan Raua illustratsioonidega «Kalevipoega», kerkis see korra Sirje Endre ideena esile, kuid ega ta ise ka seda tõsiselt ei võtnud.

Teie «Kalevipoeg» on viies – enne on eepost illustreerinud Kristjan Raud (1935), Alo Hoidre, Ott Kangilaski ja Ri­chard Sagrits (1951), Eerik Haamer (1954) ja Evald Okas (1961). Esimesed Kalevipoja-teemalised joonistused pärinevad aga arvatavasti aastast 1840 – Schlateri «Kalevipoja tool Saadjärvel» ja Maydelli «Kalevipoja võitlus Sarvikuga». Olete varem öelnud, et teil oli «Kalevipoega» illustreerides kõige suurem heitlus Kristjan Rauaga, et mitte olla tema moodi. Kuid siiski, kelle kujutatud Kalevipoeg on teile enim meeldinud?

Ma ei oska sellele vastata. Lapsepõlvest on meelde jäänud Kangilaski, Hoidre, Sagrits. Ilmselt sellepärast, et nende kujundatud raamat oli meil kodus olemas. Rauda tean muidugi põhjalikumalt, sest eelmist köidet tehes tutvusin originaalidega.

Kas enne oma Kalevipoja loomist tutvusite teiste kunstnike töödega?

Ei. Tunnistan ausalt, olen selles suhtes pisut ignorantne.

Miks valisite «Kalevipoja» ­illustreerimiseks grafiitpliiatsi?

Joonistada on lõbus. Mulle meeldib. Kuigi see võib tunduda anakronistlikuna. Pliiats ei vaja tehnilisi abivahendeid, sellega võib joonistada ükskõik kus ja millal. Armastan töötada üksinda.

Kas Kalevipojal oli modell?

Ei. Üritasin Kalevipoja-tüüpi vältida.

«Kalevipoja» illustreerimine on teie sõnul teadlikult võetud vastutus, ja te teate, et leiate nii pooldajaid kui ka vastaseid. Millist kriitikat pelgate-ootate?

Ma ei oota ega pelga. Kuid olen endale selgeks teinud, et see tuleb. Samas peab arvestama, et tegu on ikkagi sihtotstarbelise teosega või tellimusega. Raamat, ka eepos peab olema mõistetav võimalikult suurele hulgale inimestele.

Tegu on ikkagi väga kalli äriprojektiga. Pole nii, et teen ära ja pärast saagu mis saab, panen korraks üles. Pidin arvestama, et siin taga on kirjastuse raha, ses suhtes võtsin vastutuse, et inimesed saaksid mingilgi määral oma raha tagasi.

«Kalevipoega» ei osteta nii kiiresti nagu Mihkel Raua raamatut, see jääb seisma aastateks.

Mina isiklikult ei armasta laia publiku maitset, minu ­eelistused on teised.

Siin on teatud vastuolu, sest olete ju kujundanud sadu raamatuid.

See on disaini ja kunsti vahe. Disain tegeleb tootega, kunst ideede maailmaga ja emotsioonidega.

«Kalevipoja» illustratsioonide puhul teadsin piire, ja liikusin neis suhteliselt vabalt. Kindlasti on neid, keda solvab Kalevipoja alasti olek.

Miks ta siis on alasti?

Ta on kui inimene, ta on kui märk, ta on kui sümbol. Ma väga vabandan, aga mehed on niisugused ja naised on teistsugused.

Alasti naist teie eeposes ei näe.

«Kalevipojas» pole naistegelasi palju, nad on kõrvalosades. Aga selles raamatus pole ka siili, keda paljud taga igatsevad.

Sirje Endre iseloomustab ­eepose eessõnas teie Kalevipoega kui rahutut, murelikku, peaaegu alati pinges ja eneseotsinguisse süüvinud, vähe naeratavat sõnumikandjat. Mida te ise oma Kalevipoja kohta ütlete?

Ma ei pea teda iseloomustama. Kunstnikuna leian, et olen selle asja ära teinud, nüüd on teiste otsustada, kuidas nad ta vastu võtavad.

Kalevipojas on palju minu iseloomust, paljut ei ole ka.

Teie Kalevipoeg on alasti ja kiilakas.

Kuna tegu on müüdiga, müüdil pole aga aega ega kohta – see tähendab, et müüdi aeg ja koht on müütiline, müüt võib olla igal ajal, igal pool, igas kohas – jätsin kõrvale kõik vihjed, mis mingil moel kirjeldaksid aega ja ruumi.

Raua illustreeritud eepos ilmus esimest korda 1935. aastal, aga väidetavalt mõtiskles ta neil teemadel juba aastal 1911 ja tema vanim töö eeposes pärineb aastast 1914. Tal oli aega.

20 aastat.

Ja teil oli aega neli kuud! Ebavõrdne seis. Miks teie endale rohkem aega võtnud?

Seda tööd saab teha kahte moodi – võtta endale piiramatu aeg ja töötada nii kaua, kuni tulemus käes. Teine võimalus on määrata tähtaeg ja töötada süstematiseeritult. Mina valisin viimase.

Lugesite laulu läbi ja viie päevaga sündis illustratsioon. Milline laul oli raskeim?

Kõige populaarsemad motiivid. Sest minu eesmärk oli mitte korrata seda, mida on kogu aeg tehtud. Mul pole näiteks lauakoormat … pidin leidma oma lähenemise.

Tööga nõustudes seadsin endale tingimuseks, et väldin väljakujunenud stampe, eeskujusid, kujundeid. Pärast ettepaneku saamist võtsin kolm kuud mõtlemisaega ja kui märtsis käed lõime, siis oli mul valmis piltideta sisumakett. Teadsin, mida teen.

Eepose saatesõnas nendib Sirje Endre, et vanematele on väga tähtis, et nende pojal või tütrel oleks gümnaasiumi lõpetades riiulis «Kalevipoeg», see on ka üks põhjus, miks eepos taas ilmus. Teie ise peate «Kalevipoega» teoseks, mille kaudu on paljuski määratletud Eesti ja eestlaste identiteet. Aga milline tähendus võiks rahvuseeposel olla interneti ja vabade piiridega ajastu noortele?

See on identiteedi küsimus. Kindlasti vajavad ka nemad mingisugust identiteeti. Aga neile peab olema ette antud raamistik, ja raamistikku on vaja aeg-ajalt uuendada. Mida nad sealt välja nokivad, see on juba nende oma vabadus.

Arvate, et eepos kõnetab praegusi noori?

Kõnetab. Aga kas nad lõpetavad lugemise õhetavate põskedega? Vaevalt.

Midagi jääb ikka külge, kas või alateadlik arusaamine sellest, mis on olnud Eesti kultuurile oluline 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Rahvuskultuuri sünni juures oli eepos oluline, järelikult on seal sees mingisugused jõud või olulised asjad. Mis need olulised asjad aga on, seda ma ei tea.

Võib-olla teha «Kalevipojast» koomiks?

Miks mitte. See oleks mõeldav. Tegemist on kultuurilooliselt olulise tekstiga, mis mõistetavaks tegemiseks ja uuesti käiku laskmiseks tulebki ümber teha ja mõtestada.

Seda on vaja uuesti interpreteerida, näidata uuest vaatevinklist.

On oht, et «Kalevipoeg» kujutab endast disainielementi riiulis. Eriti nüüd teie «Kalevipoeg», mida on uhke jõuludeks või niisama kinkida ja mida siis korra sirvitakse ning riiulisse pannakse.

60.-70. aastatel oli Eestis kirjandus sisustuselemendiks. Üksvahe müüdi ka pappkarpe, mille üks külg oli kujundatud kui raamatuseljad. Mind kunstnikuna see ei häiri.

Aga pole nii, et lähed poodi ja ostad endale natuke kultuuri. Kultuur akumuleerub aja jooksul, see on nagu elavhõbe, mis ladestub kontidesse ja lõpuks su tapab.

Kõigile meeldib hirmsasti mõelda, et on olemas teadus, poliitika ja siis veel ka kultuur, millele pole mõtet raha anda, sest see jääb niikuinii elama. Minu meelest on kultuur kõik asjad kokku, kogu elukeskkond ongi kultuur. Elamegi kultuuris, kultuur ei ole eraldi üksus, mida rahastab kultuurkapital.

Kui nüüd rääkida kultuuri rahastamisest, siis 1935. aastal Kristjan Raua illustratsioonidega ilmunud eepost müüdi rahvaraamatu odava hinnaga, teie oma pole aga sugugi kõigile kättesaadav. Pidanuks riik eepose ilmumisele peale maksma?

Ma ei oska sellele vastata, ma pole riik. Kultuurkapital raha ei andnud, miks, ma ei tea. Ma ei tunne kibedust, see on lihtsalt fakt. Ilmselt pidasid nad seda puhtalt äriliseks projektiks.

2011 võime tähistada 150 aasta möödumist eepose esmailmumisest. Sel puhul võiks kutsuda kunstnikke üles Kalevipoega kujutama, teha ühisnäituse, võistluse...

Ma ei tea, kas sel on mõtet. Mulle meeldib loominguline vabadus. See on nagu nõukaaegne näitus «Inimene ja põld». Mina seal ei osaleks – mitte et oleksin vastane, aga minu tööd lihtsalt ei mõjuks selles kontekstis. Nad mõjuvad üksinda paremini. Eelistan isikunäitusi.

Mil määral jääb «Kalevipoeg» teie töid mõjutama?

Võtsin kohe alguses seisukoha, et see on üks projekt, mille teen oma nägemuse järgi, endale seatud raamides ja enamikule aktsepteeritavalt.

Välistate tulevikus «Kalevipoja» motiivid oma loomingus?

Ei välista. Aga maailmas on palju muudki huvitavat. «Kalevipoeg» on vaid üks kohmakas kunstmuinasjutt 19. sajandi lõpust, millel on eesti rahvale tohu kultuuriline tähtsus.

80ndatel kujundasite keskmiselt raamatu nädalas, vahel isegi kaks. Aastaks 1986 olite seotud juba 600 raamatuga, nüüd ei oska keegi seda arvu öelda. Mis raamatut te ise esile tõstaksite, milline on paremini õnnestunud?

Eks nad kõik ole mingil määral armsad, nagu lapsed ikka. Neis kõigis on minu jaoks mingi oluline nipp. Aga ka midagi, mida teeksin teistmoodi, «Kalevipojas» samuti.

Mida?

Tean täpselt, millised illustratsioonid on nõrgemad. Suurepäraselt tean vigu! Kuid ma ei nimeta neid, sest teistel pole vaja teada. See on minu isiklik teave, mida kasutan järgmiste tööde juures.

Raamatute kujundamine on tänamatu töö, vähesed teavad kujundaja-kunstniku nime.

Disain ongi anonüümne. Rahuldan janu au järele teistes kanalites. Autorinäitustel.

Mulle meeldib raamatute kujundamine. Seal pole nimi oluline, see võib isegi segada, igasugused konkursid…

...nagu kolleeg tabavalt ütles – Tali ju võidab igal konkursil.

See vastab tõele. Olen võitnud ühel konkursil kuus auhinda 25st. Nihukesed asjad tekitavad vahel negatiivse tausta... Kuigi jah, see on teatud mõttes meeldiv.

Millised tööd teil praegu pooleli on?

Just läks trükki raamat Urmas Kibuspuust. Kohe läheb 900-leheküljeline Marie Underi monograafia, mille on koostanud Sirje Kiin. Väga huvitav raamat! Paar korda olen kujundades end raamatut lugema unustanud, Underiga juhtus ka nii.

Kunsti vallas tuleb aasta pärast Hobusepea galeriis näitus.

Kirjutate «Kalevipoja» järelsõnas: «Tegin seda, sest tahtsin. Sest see oli huvitav, kurnav ja raske. Sel hetkel, selles ajas. Ja tänan kõiki, kes seda mulle võimaldasid.» Olete oma otsust vahel kahetsenud?

Loomulikult. See pole kerge töö. Puht psühholoogiliselt võidelda millegagi, mitte ainult otseselt Rauaga, vaid et pead midagi saavutama. See oli kuid kestev võistlus, vaimne ponnistus.

Kumb on raskem või vabamate raamidega, piibel või «Kalevipoeg»?

Eks nad ole mingis mõttes võrdsed, mõlemal on teatud inimrühmale teatud tähendus ja sellega tuleb kujundades arvestada. Mõlemad on teatud mõttes krestomaatilised, ühiskondlik-kultuurilise tähendusega tekstid. 

Eelmisel nädalal oli uudis, et USAs tehti vanast testamendist koomiks. Kui neile meeldib, siis palun. Ma pole lähemalt uurinud, kuid uudisest jäi kõlama, et läheneti küll koomiksilaadselt, kuid konservatiivselt. Mõttetu. Sest pole mõtet teha ainult seepärast, et keegi pole varem teinud. Mingi iva, omamoodi lähenemine peab olema. Alati ei pea tegema teistmoodi, aga omamoodi peab. 

Eile õhtul (kolmapäeval – toim) küsis Kaido Ole, mis raamatut tahaksin kujundada. Vastasin, et piiblit, aga siis ma ei mõelnud illustratsioone. Ainuke põhjus on see, et ma ei tea ühtegi paksemat raamatut ja mind huvitab, kas saan selle materjalihunnikuga rinda pistetud, töödelda tekstimassiivi. Kui kiiresti oleksin võimeline seda tegema.

Teile meeldib seda raskeid eesmärke?

Selles suhtes olen natuke hull. Pakkumised, mida terve mõistuse järgi ei peaks vastu võtma, võtan vastu. Aga tean täpselt oma piire, tugevaid, nõrku külgi. Olen aastatega end tundma õppinud ja ribadeks analüüsinud. Ma tean, milleks olen võimeline ja milleks mitte. Ma ei ole võimeline tegema magusaid, rahvale meeldivaid lamedaid lakkpilte. Seepärast tegelengi raamatukujundamisega, et säilitada loominguline vabadus. Nõnda finantseerin vabadust.

«Kalevipoeg» oli rahaline projekt?

Teatud määral, aga siin olid teised kriteeriumid olulisemad. Kuna «Kalevipoeg» sisaldab ka illustratsioone, siis on see väljakutse. Positiivne väljakutse.

Andres Tali

Sündinud 9.01.1956 Tallinnas

Haridus

•    1974–1980 Eesti Riiklik Kunstiinstituut, graafika eriala

•    1967–1974 Tallinna 44. keskkool

•    1963–1967 Tallinna 50. keskkool

Töökäik

•    2008… vabakutseline kunstnik

•    2005–2008 Eesti Kunstiakadeemia akadeemiline prorektor

•    2002–2005 Eesti Kunstiakadeemia meediateaduskonna dekaan

•    2000–2002 vabakutseline kunstnik

•    1993–2000 AD reklaamibüroos Karlson&Ko

•    1985–1993 vabakutseline kunstnik

•    1981–1985 kunstiline toimetaja (hiljem kunstilise toimetuse juhataja) kirjastuses Eesti Raamat

Tal on olnud 15 isikunäitust. Viimane, «Das Kapital», tänavu Tallinnas Hobusepea galeriis. Ta on osalenud kümnel rühma- ja rahvusvahelisel näitusel, viimati 2008 «Piiririik / Border State» Guangzhou kunstiakadeemia kunstimuuseumis Hiinas.

Andres Tali on pälvinud ohtralt erinevaid auhindu. Viimati 2008 Minski rahvusvahelise graafikanäituse diplomi.

Raamat

Fr. R. Kreutzwald

KALEVIPOEG

Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus

Illustratsioonid Andres Tali

336 lk, 20 illustratsiooni, kõva köide

Kirjastus SE&JS, 2009