L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sõdur, sepp, zombi… ja kõik need teised

Sõdur, sepp, zombi… ja kõik need teised
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Muusikakriitik, meremees, ingel, pensionär, dadaist, kojarüütel, õpetaja, eesti luule, kosmosekomandör, nõidus ja hukkaläinud noorus. Need on vaid mõned karakterid värskest kodumaisest kirjandusest.

Järjekordne romaanivõistlus on jõudnud tulemusteni, seni vastuseta jääva põhimõttelise küsimuse kiuste - kuivõrd romaanid kui sellised üldse võistelda saavad.

Statistika on kuiv - 65 laekunud käsikirja, kolm kuud ja 7 väsinud zhüriiliiget, kellest vähemalt üks vajab nüüd tugevamaid prille.

Tegelik teekond tõdemuseni, et «püüdsime, aga välja tuli, nagu alati», et kokkuvõttes osutub ainsaks toimivaks kriteeriumiks ikka lame subjektiivne maitseotsustus, ähmasest kõhutundest lähtuv, mõistuslikult vähemotiveeritud «meeldib - ei meeldi», ning et tasapisi kasvav tüdimus sunnib iseenda labast erapoolikust üha enam õigustama, on moraalselt võrdlemisi kurnav.

Kas keegi saab üldse eeldada, et kohutavalt suhtelisele võrreldavusele rajatud võistluse tulemus on õilis ja objektiivne?

Seekord ja antud tingimustes oli maitseloterii tagajärjeks 14 väljavalitud finalisti, 14 avatud ümbrikut. Lõpp on nagu lõpud ikka, kellele õnnelik, kellele mitte. Finaali lollikindel Eurovisiooni-tüüpi hääletussüsteem peaks olema piisavalt paindlik, et jaotada auhinnakohad enam-vähem õiglaselt (loe: keskmise maitse järgi). Lihtsalt natuke rusuv on aimata, et ka keegi väljajääjatest ei tulnud kaotama.

Tase oli kõrge

Juba finaalijõudmist tuleb seekord lugeda tõsiseks saavutuseks. Ukse taha jäi ühtviisi täiesti trükikõlblikke, ent tähendussügavuselt viledavõitu jutukaid ning noorte ja andekate põnevaid, ent karmis konkurentsis veel liiga tooreks osutunud kirjanduskatsetusi.

Finaali üldpilt on tugev, ent mis peamine, väga kirju. Selgetest tendentsidest on raske rääkida, peale asjaolu, et lõppvoorus on kolm toredat ja väga eripalgelist, ent põhimõtteliselt ulme kilda liigituvat tööd («Baiita needus», «Suur Tühemik» ja «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi…»).

Ulme ohtra esindatuse tõttu tekkis plaan välja anda vastav eriauhind, ent teha seda vastavalt põhihääletuses saavutatud kohtadele. Eraldi ulmevõistlust polnud eelnevalt välja kuulutatud, tööde omavoliline lahterdamine olnuks zhüriist kohatu.

Enamik finalistidest teenis mõnelt zhüriiliikmelt hinnangu «auhinnavääriline» («Sõdurjumala teener», ««Volta» annab kaeblikku vilet», «Baiita needus», «Kellakuuljad», «Continental», ent ka «Inglinägu», «Majad jõe ääres», «Lipamäe» ja «Kuningvesi»).

«Sõdurjumala teenrit» võiks pealkirja järgi pidada mingiks rutiinseks Conani-tüüpi militaarulmekaks ning loos on mitu tõsist töötlemist vajavat kohta, sealhulgas lõpp. Ent jõuline lugemiselamus tõstis selle ometi juba võistluse alguses suurfavoriitide sekka.

Kapitaalne ja küps töövõit «Kellakuuljad» aga osutus aukartustäratavusele vaatamata teistega võrreldes metoodiliselt tüütuks. «Continental» tõusis esile subtiilse keelekasutuse ning semiootilise keerukusega, «Baiita needus», eesti autori kohta harjumatult ladus ja vaba fantasy-romaan, läbimõelduse ning viimistletusega.

Vahest kunstitaotluslikema osavõtja, dadaistliku romaani ««Volta» annab kaeblikku vilet» kergitas kokkuvõttes esile osav karidest mööda laveerimine - intrigeeriva ainese veenev valdamine, camp’ilik keelekasutus ja dada kilbiletõst varjutavad struktuuriveidruse, ajutised loogikatühikud ning mõned ilmsed kokkulangevused «Minu Leninite» stsenaariumiga.

Eelmisel võistlusel teise kohani jõudnud Lembit Uustulndi uus romaan «Süvameri» suruti seekord keskmike hulka. Pisutki nõrgemas konkurentsis oleks auhinnani küündinud ka «Kuningvesi».

Eeskätt vanemaid lugejaid peaksid rõõmustama «Majad jõe ääres» ning «Kollaste lehtede aegu». «Täiskuu ja tänavalatern» on napp, ent võluv, juhuslikest etüüdidest põimuva elegantse struktuuriga lühiromaan.

Osa otsi jäi lahti

Markantsema osa finalistidest moodustavad tööd, mis leidsid endale ühe või paar piisavalt põikpäist kaitsjat, et pääseda konsensuse alusel kõrvalejätmisest. Selles osas tuleb eriti õnne tänada käsikirjal «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi…», mis on ühtaegu toores, maitsetu, lustlik, põhjalikult läbimõeldud ja kohutavalt huvitav.

«Lipamäe» murdis end finaali autori isikupärase nägemuse ja talendi toel, vaatamata tõsiasjale, et põhimõtteliselt pole tegu romaaniga. «Suur Tühemik» on pisut toorevõitu, ent hoogne ja vettpidav kosmoseseiklus, mis kubiseb andekast dialoogist.

Kõige arusaamatuma töö tiitel kuulub aga Uue Testamendi temaatikaga seonduvale «Inglinäole» - tõdeti üksmeelselt, et see on veider, ent arvamused küsimuses, kas hea või halb, lahknesid kardinaalselt.

Mari Laaniste
þürii liige

Tagasi üles