Nii nagu «Kailus» on salkkond noori vangistatud maa-alusesse labürinti, nõnda tundusid ka Tartu NAKi «raskekahurid» takerduvat eelmise aasta lõpupoole loomingulisse arengupeetusse.
Võimas mänguline lahtilend sääl-ilma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid selle raamatuga on Ruitlane ummikust vägagi jõuliselt vabaks murdnud.
Poisi surmajärgse maailma seiklustest vestev «Kail» on üks eesti noorsookirjanduse tippteoseid. Ning ühtlasi vähestest eesti romaanidest, mis võiks võimsalt läbi lüüa ka maailmas.
Säärase tunnustusega on küllap siiski kergem nõustuda lugejail, kellele pole võõras Advanced Dungeons&Dragons-rollimängude õhkkond ja esteetika.
Just selles valguses muutub aktsepteeritavaks raamatu rammus olustikuline manerism - näiteks kõrtside kujutamises või riietumisstiilide ajastuvirvarris.
Ent «Kail» pole kummati kaugeltki tavamalli järgi kirjutatud fantasy või action. Löömafilmi oleks romaani põhjal neetult raske vändata - kuna enamik suhtlust ja kokkupõrkeid toimub eeterlikul tasandil, tahtejõu abil, sõnade ja rusikateta.
Lapsepõlve lemmikraamat
Kohati on «Kail» tuntavalt sarnane James Krüssi «Timm Thalerile» ja eriti Otfried Preussleri «Krabatile», kuid samas säilitab omapära, eelkõige just tänu põliskultuuri väärtusi esindavale kõrvaltegelasele nagu seda on vana Tõelemb.
Samuti on Gerda võrreldes teiste nimetatud raamatutega eredaim ja elusaim tüdruktegelane («Timm Thaleris» ju meeldejääv tüdruk lausa puudub).
Mõõdukalt võib «Kailust» kokkulangevusi leida ka Astrid Lindgreni «Hulkur Rasmusega» või Arnold Tuliku romaaniga «Poiss maanteel», küllap veel mitme teise lapsepõlve lemmikraamatuga.
Omaette vaimse põnevuse annab «Kailule» aga mäng aja ja ruumiga. Mässumeelsete kamp saab jõudu juurde, kandudes vaimujõul Kailu kodupaika.
Kail ise rändab tagasi oma vanemate juurde, siinpraegusesse maailma, mis seeläbi omakorda tundub kummastav - tõesti ainult üks võimalikest reaalsustest.
Mäng aja ja ruumiga
Ka jutustamises toimub ajanihe. Veel siinilmas viibides jutustab poiss toimuvast olevikus; pääle poisi surma esitatakse aga kogu tegevus minevikus.
Lisaks veel nii, et vahel tundub jutustamishetk jutustatavast vaid paari viivu kaugusel olevat, ent siis korraga toimub jutustatavas mitmeaastane hüpe.
See aga ei häiri, pigem just intrigeerib. Nagu ka päätegelase ebamääraseks jääv vanus romaani põhiosas, mis võimaldab Kailuga samastuda vägagi laia eadiapasooni kuulujail.
Ja samastumisvõimalust ei pakuta ainult poistele - raamatu lõpus ootamatult toimuv vaatepunktimuutus kehutab lausa lugemist uue nurga alt alustama.
Eks see olegi tõeliselt hää romaani tunnus, et seda peab mitu korda lugema - ja iga kord on tulemus natuke erinev.
Berk Vaher
kriitik