Hipilik roadtrip Eesti–Saksamaa, sihtpunkt G8 tippkohtumise vastastest protestiaktsioonidest osavõtmine 2007. aasta juunis Rostockis. Illusioon vabadusest, mis saab alguse juba seljakoti pakkimisest ja lihtsalt ära minemise võlust.
Kuulete, me käisime mässamas
10. november 2009, 23:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sihtpunktis ootavad 17 800 turvavat politseinikku ja 1100 sõdurit ja 12 kilomeetrit okastraataeda Heiligendammi ümber... Ning magus võimalus lihtsalt keset kiirteed seista ja kogu see 120 miljonit eurot maksma läinud kapitalistlik tippkohtumine kas või natukenegi kihva keerata. «Mässajate» autor Roy Strider on üks neist Eesti vasakpoolsetest aktivistidest, kes ise üritusest osa võttis, pärast seda Nepali Kathmandusse siirdus ning seal enda ja oma sõprade kogemused dokumentaalnäidendiks vormis.
Nagu raadioteatris
Tekst on huvitav, räägitud justkui ühe hingetõmbega, just nii, nagu päev pärast reisi, kui uutest elamustest läbi imbununa ja emotsionaalselt ikka veel teel ringi trippivana sõpradele selgitad, et mis küll kõik juhtus ja kuidas.
Ei teagi, kas aukartusest loo dokumentaalsuse ees, soovist kuidagi teatrikaanoni vastu mässata või mingil muul põhjusel on ka Andres Noormets lavastajana lähtunud logose jõust, üritades teksti erinevaid nüansse sisse põimides oma nägemust välja tuua. Tõsi, kohati esineb deklamatsioonides helgemaid hetki, näiteks erinevate aegade ja tegelaste vaheldumine poole fraasi pealt, liikumised ruumis jne.
Samas on karakterid õnneks tugevalt ja selgepiiriliselt välja joonistatud. Terviku seisukohalt vormub üheks huvitavamaks alaealine rebel-plika Pisi-Inga (filmitudeng Marta Pulk), kellest saab põhimõtteliselt ühenduslüli mässajate ja nn valitseva ühiskonnakorra vahel. Eriti pinevaks läheb olukord laagris, kus alaealine tüdruk ning temaga kaasnev vastustus (mis tegelikult tuleneb just valitsevatest seadustest) ka vanadel mässajatel endil põhja alt lööb.
Anarhistidest on tugevad karakterid ning ka suurepärased rollitäitmised veel Deanil (Sten Karpov) ja Mõtlikul (Tambet Seling). Dramaturgiliselt ei paku muidugi erilist üllatust, et sellises kambas peab olema ka üks seestpoolt õõnestaja (jäägu tema karakter saladuseks), kes aga lavastuse lõpu, arvestades eelnevalt üles keritud pinget, liiga lihtsalt ja plakatlikult lahendab. Materjal pakkunuks tegelikult keerukamaid võimalusi.
Mõningatest tekstilistest teravustest hoolimata on aga tunne ikka, nagu istuks Raadioteatris – kui pimedas saalis silmad kinni panna ja kõik muud meeled aktiviseerida, siis ega midagi kaduma küll ei lähe. Pigem tuleb juurde.
Väga elus pilt
Siiski – aeg-ajalt näidatakse päris hästi ja hoolikalt valitud videolõike ja pildimaterjali, mis juttudele sobiva atmosfääri loovad. Välismeediast otsitud visuaalne materjal jääb küll kohati kaugeks (nagu vaataks «AK» uudiseid), samas on aga ka lavastusgrupp ise vähemalt osa reisist geograafilises mõttes kaasa teinud ja selle videole või mälukaardile jäädvustanud.
Tulemuseks väga elus kaadrid ning fotod, millest õhkub paksude pilvedena anarhistlikku vabaduse fiilingut, kogukonnaarmastust ja koos tegemise kirge.
Nutikalt ja originaalselt on mõelnud ka videomeister (Argo Valdmaa), kelle väga lihtsad ja kohati naivistlikudki visuaalsed lahendused lavastuse üldisele ideele täiesti uue varjundi annavad.
Lisaväärtusena on «Mässajad» muidugi just see lavateos, pärast mida võiks sõpradega hommikuni diskuteerida selle üle, kas anarhism elaks edasi ka siis, kui kapitalistlik kord ühel päeval kokku kukuks; kas anarhist, kes ostab netist lennupileti ja räägib sõbraga mobiiliga ehk kasutab suurte korporatsioonide töö tulemusena loodud hüvesid, ikka on õige anarhist ning mis üldse on vabadus ja vastutus ning mis neid seob. Ühesõnaga, paneb mõtlema küll, aga konkreetne vorm jääb natuke küsitavaks.
UUSLAVASTUS
Roy Strider «Mässajad»
Lavastaja: Andres Noormets
Videokujundus: Argo Valdmaa
Osades: Sten Karpov, Tambet Seling, Liis Laigna, Lauri Kink, Marta Pulk jt
Esietendus Endlas 7. novembril