Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/04/7883367t1hf3bf.jpg)
Rakveres tegutsev noorte disainerite firma Class X Furniture äratas oma käsitsi valmistatud unikaalmööbliga New Yorgi mööblimessil suurt tähelepanu, naastes ookeani tagant mitme koostööpakkumisega.
Eesti disainmööbel jäi silma Londoni mainekale Harrodsi kaubamajale, kes tundis huvi, kas Class X Furniture oleks valmis tegema eritellimusel partii baaripukke, mida ainult selles kaubamajas eksklusiivselt müüma hakataks. Baaripukkidest oli huvitatud ka New Yorgi suurim kaubamaja Macy’s.
«See eesmärk, mille kunagi endale seadsime - et maailma tähtsamates linnades võiks olla mõni Eesti toode nähtavalt esindatud -, hakkab vaikselt piire võtma,» tunnistab disainer Priit Verlin, kelle tool Allegro äratas tähelepanu juba mõne aasta eest maailmakuulsal Kölni mööblimessil.
Verlini tool osutus ka esimeseks Eesti disainiesemeks, mis jõudis Londonis avaldatud maailma disaini aastaraamatusse. See avas tee ka teistele Class X Furniture disaineritele - näiteks on aastaraamatus 2001 sees Rain Pluutuse baaripukk.
«Eks me oleme püüdnud kõik ühte stiili ajada,» räägib Verlin. «Kuid igaühel on siiski oma käekiri. Kui mina otsin kavandades joonte algust ja lõppu, konkreetseid lähtepunkte, siis Raini töödes jäävad need jooned kusagile eseme sisse keerlema. Kõiki meie tooteid ei saa võtta ühe tervikuna.»
Edu toovad julged ideed
«Kui ma kuulen Euroopas nurisemist Ameerika halva maitse üle, siis New Yorgi mess kinnitas küll vastupidist,» ütleb Verlin.
Verlini arvates on USAs vähem näha-tunda seda «disaini diktaati», mis Euroopas valitseb. Messilt messile on seal väljas ikka samad esemed, paljud neist loodud juba aastakümneid tagasi.
«Vahel mõtlen, et kaua ma käin ja vaatan Aaltot või Jacobseni. Kui möödunud sajandi keskel tehtud mööblist kirjutatakse siiamaani kui avangardist, tundub, et aeg oleks just nagu seisma jäänud.»
Kas seda traditsionaalsust ei võiks põhjendada tarbija huviga - eurooplane lihtsalt soovib oma korteri sisustada konservatiivsemaid, ajaproovile vastu pidanud esemeid ostes?
30-aastane eesti mööblilooja ei ole nõus. «Inimeste maitse on kujundatav,» on ta veendunud. «Aastakümneid ühte ja sama nähes tekib tunne, et just see ongi ideaal, mille poole püüelda.»
Ameerikas on uued ja julged ideed enam hinnas ja seda näisid arvestavat ka New Yorki oma mööblit toonud Euroopa mööblitootjad.
Näiteks messikataloogi kaanele jõudnud Euroopa päritolu toolile jagatakse kataloogis kiitust voolujoonelisuse, dünaamilisuse ja orgaanilisuse eest. See kõlab omamoodi hinnanguna ka Rakveres töötavatele disaineritele, kes on seda suunda ajanud juba kümme aastat.
«Muidugi jääb meie mööbel Ameerika omast erinevaks, sest selles on tunnetatav Euroopa vaoshoitus. Aga meie asjad on jõulisemad ja isikukesksemad, kui teiste Euroopa disainerite mööbel on seni olnud,» arvab Verlin.
Rakveres käsitsi valmistatud kirjutuslaud, baaripukid ja kapp, mis New Yorgis väljas olid, on kapriissed, nõudes ruumis kogu tähelepanu. «Milleks osta tuppa pilt või skulptuur - osta võiks parem ühe eseme, mis täidab kõiki neid funktsioone,» ütleb Verlin.
Verlin meenutab tänaseni hea sõnaga seda otsingulist vaimu, mis valitses 1990ndate algul Tartu kunstikoolis. Ka Verlin on selle kooli vilistlane.
«1990. aastal vahetus kooli juhtkond, tulid uued õpetajad ja seal oli ka selline mees nagu Jaak Roosi, kes asus Eesti ametliku disainisuunaga pehmelt öeldes vaenujalal. Tal avanes võimalus meie peal katsetada. Seda on talle ka ette heidetud.»
Kunstikool näitab suunda
Roosi peamine soovitus oli lihtne: ärge mõelge, mis on tehtud, ärge mõelge, kuidas te midagi teete, tehke seda, mis on teie sees. Kerge öelda, raske teha - enne, kui Verlini enda ideed hakkasid tegelikku kuju võtma, kulus tal ligi aasta kavanditele või «sodimisele». «Selle sodi seest leidsimegi lõpuks oma rea,» ütleb ta nüüd rahvusvahelist tähelepanu pälvinud disainerina.
New Yorgi messil auhinnatud esemeid vaadates tuli tal mitmel korral tõdeda, et mõned neist tulid kunstikooli päevilt tuttavad ette.
Näiteks innovatsiooni preemia pälvinud seinasüsteem, mida saab ühtaegu kasutada laua, diivani ja voodina, oli ideelt väga sarnane 1994. aastal Tartu kunstikooli lõpetanud Üllar Kiisa diplomitööga.
«Keegi ei taha seda uskuda, et me tõesti midagi unikaalset tegime ja teeme,» räägib Verlin eelarvamustest, millega tuleb senini rinda pista. «Ehkki vähehaaval hakatakse siiski märkama, et meie mööbel on uus ja erinev. Ning kvaliteetne.»