Äsja valmis Tallinnas eesti joonis-trikkfilm, kiiretempoline, veidi katkendliku sisuga, kuid tehniliselt laitmatu. Peategelaseks on Kutsu-Juku, suurte kõrvadega koerake, millest võibolla areneb meie rahvuslik Miki.
Meie rahvuslikud Mikid Kutsu-Juku ja Lotte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kirjutas seltskonnaleht Nool 1931. aasta 1. mail. Film, millest allkirjata loo autor lugejale teatas, kandis tiitlit «Kutsu-Juku seiklusi».
Filmil, erinevalt seda reklaamivast kirjutisest, olid autorid täiesti olemas - sõnade «Esi- mene Eesti joonis-trikkfilm» ning pealkirja järel seisab tiitrites «Elmar Janimägi joonistused, Woldemar Pätsi ülesvõtted. Filmitud A.Teppori ateljees».
Siis järgneb selgitav tekst: «Meie tänane film on katsetis alal, kus on teotsenud ainult suured filmimaad - Saksamaa ja Ühendriigid Ameerikas. Waatamata tehnilistele raskustele püüdsime teha kõik, et Kutsu-Juku juba esimese filmiga võidaks iga eestlase kinoharrastaja südame».
Eesti animatsiooni elav klassik Rein Raamat, kes 1971. aasta juunikuus alustas Tallinnfilmi juures joonisfilmide valmistamist, ei teadnud midagi tema sünniaastal Tallinnas tehtud joonisfilmikesest.
Elbert Tuganov, kes 1957. aastal pani aluse järjepidevale nukufilmide loomisele Eestis, märkis paar kuud tagasi, et oli oma nooruses filmikolleegidelt Kutsu-Juku seiklustest siiski midagi kuulnud.
Oli kuidas oli, aga saksapärase zhanrimääratlusega joonis-trikkfilm «Kutsu-Juku seiklusi» olemasolu oli kuni 1986. aastani Eesti filmitegijate ringis ning laiemale avalikkusele täiesti tundmatu fakt.
Arhiivileid aastast 1986
1986. aasta sügisel leiti Tartus, toonases ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivis Eesti Karskusliidu (1891-1940) fondist lint, millest filmiajaloolased ei olevat leidnud ainustki märki tollast ajakirjandust uurides ega olnud ükski omaaegne filmiinimene sellest kõnelnud ka oma memuaarides.
Just nii väitis üllatavast leiust Sirbis ja Vasaras kirjutades arhiivitöötaja Rain Rikas. Nn ajaloo valgete laikude täis kirjutamise aeg oli just algamas. Nagu hiljem selgus, oli senitundmatust kummalisest filmikesest Eesti-aegses ajakirjanduses siiski põgusalt juttu olnud ning filmi koguni Tallinnas esilinastatud.
Kes olid need noored mehed, kes 1931. aasta aprillikuus Tallinnas 5000 joonistuse filmiks moondamisega mässates endale animakino ABC-d selgeks tegid?
Aleksander Teppor (1888- 1943), kelle ateljees Suur-Karja 9 film valmis, oli tuntud portreepiltnik, «meisterfotograaf», nagu ta kirjutas oma nimekaardil. Ta suhtles tihedalt omaaegsete filmiinimestega, nagu näiteks operaatori, rezhissööri ja produtsendi Konstantin Märskaga, fotograafide Johannes ning Peeter Parikasega, kes olid püüdnud filmitööstust arendada 1920. aastate algul.
Teppor tegutses ka filmifotograafina, 1930. aastal näiteks jäädvustas ta päevapiltidel Eesti-Saksa ühismängufilmi «Kire lained» võtteplatsil toimunu. Fotoateljeed Suur-Karja tänavas (praeguse Filmari äri koha peal) võib pidada omaaegseks filmirahva klubilise kooskäimise kohaks.
«Kire lainete» produtsendist, rezhissöörist ja peaosatäitjast Vladimir Gaidarovist ning mitmetest Eesti filmiloojatest avaldas ajalehtedes nimemärgi «Jani» all sharzhe Elmar Jaanimägi.
Riigivanema ja presidendi vennapoeg Voldemar Päts (1902-1942) oli 1930. aastail Eesti Kultuurfilmis tunnustatud filmioperaator, ja ta oli samuti kaasa löönud mitme Eesti mängufilmi väntamisel 1920. aastail.
Pool filmi kadunud
Aleksander Teppori tütre Veera Ojari mäletamise kohaselt toimetas Aleksander Teppor «Kutsu-Juku seiklusi» koopia arhiivi segaste aegade tulekul 1940. aastal. Valminud filmi tutvustanud Noole artiklis öeldakse selle pikkuseks 180 meetrit, 1986. aastal leiti aga ainult ca 100 meetrit AGFA filmilinti, mis jookseb ekraanil 4 minutit. Pool filmi on kardetavasti igavesti tuules.
Esialgu seriaalina kavandatud film jäi tegijatele vaid ühekordseks katsetuseks. Film oli tumm, muusika mängiti kinos plaadilt juurde. «Muusika Tormolen Ko Parlophon plaatidelt,» teatas «Kutsu-Juku» teine algustiiter.
7. novembril 1931 avaldab juba tuntud Nool kinokuulutuste rubriigis teate, et kinos Capitol (hilisem BiBaBo Viru tänavas) on üles seatud moodne heliaparatuur: «Valgusheli- filmi esietendus! Haruldane sündmuste film, mis ületab suurfilmi «Atlantis» - KALMISTU MERE SÜGAVUSES. Valgusheli draama inimeste võitlusest võimsa ookeaniga. Miljoline hiiglalavastus.»
Suurfilmi lisaks pakuti välja: «Uudis! Esimene Eesti joonistatud trikkfilm, heligrotesk «Kut- su Juku». V. Pätsi lavastus. Ajakirjanduse poolt kiitvaid arvustusi saanud.» «Kalmistu mere sügavuses» on sadade omasugustega unustatud. «Kutsu-Juku» on taas leitud ja uuesti huvipakkuv. Ikkagi oma!
Paljud Eesti ja muude maade animafilmiloojad on alustanud karikaturistidena. Eesti esimene joonisfilm «Kutsu-Juku seiklusi» on ka nagu lõbus karikatuur - võrreldes tollal kinodes jooksnud Disney lühifilmidega Mickey Mousei ja ta sõprade seiklustest võib seda isegi kohmakaks paroodiaks pidada. Taheti kõige paremat ja välja tuli mitte nagu alati, vaid täitsa huvitav ning naermaajav lugu. Naivistlik animafilm igal juhul.
Koer müüb
Ning veel - koer kui tegelane kuulub animafilmis vist lausa kohustuslike või arhetüüpsete kuttide seltskonda. Meie Kutsu-Juku, välismaised Must Koer ja Valge Koer, viimaste aastate rahvuslikud Mikid Tom ja Fluffy ning Lotte.
Koer müüb, öeldaks moodsamas käibekeeles. Tõsi ta on, sel suvekuul 30-aastaseks saanud stuudios Eesti Joonisfilm tehtud lasteseriaali «Lotte» näitamisõigus on tänaseks omandatud 25 teleterritooriumil. Ja seda vaatavad kümned miljonid maailma lapsed.
Kutsu-Jukul ei läinud omal ajal korda «võita iga eestlase kinoharrastaja süda», nagu soovisid autorid filmi algustiitrites. Rahvuslikuks Mikiks ta samuti ei kujunenud. Kuid uue põlvkonna rahvuslikul Mikil - Lottel - on olnud palju rohkem õnne.
Jaak Lõhmus
filmiuurija