iDeal kampaania

Barokiajastu ooperikuninga surma-aastapäev Londonis

Wendy Dawn Thompson ja Natasha Jouhl «Alcinas».

FOTO: Richard Hubert Smith

Ooperispetsialist Alvar Loog käis Londonis, kus peeti 18. sajandi ooperite valitseja 250. surma-aastapäeva puhul Händeli festivali.

Kui Georg Friedrich Händel 1759. aasta aprillis suri, olles ooperiheliloojana juba veerand sajandit varem vanamoodsaks ja üleaegseks tunnistatud, võis ta vaevalt loota või kujutleda, et veerand aastatuhandet hiljem tema muusikadraamad kelleski veel huvi ja vaimustust suudaksid tekitada.



Ometi on see nii läinud: barokikuninga ooperite vahepealsest unustusest endast on nüüdseks saanud vaid ununema kippuv ning kohati uskumatuna tunduv mälestus.



Tänavu muusikaringkondades üle maailma pühitsetavat Händeli 250. surma-aastapäeva ei anna küll mastaapides võrrelda Mozarti hiljutise sünniaastapäevaga, ent juba viimased paar aastakümmet tuha alt vaikselt leeke kasvatanud huvi tema ooperite vastu kulmineerus nüüd paljude suurejooneliste ettevõtmistega.



Inglismaal, eriti Londonis, kus Händel elas aastatel 1710–1759 ning viimaks ka suri, hoitakse teda tänini kui «oma poissi» au sees, eetris ja repertuaaris. Lõppema hakkav juubeliaasta on pakkunud väiksemate ürituste kõrval suure hulga festivale ning kontserdi- ja loengusarju.



See aktiivsus saavutas oma tipu ühel maikuu pühapäeval, kui linnas toimus (õnneks eri kellaaegadel) koguni kaks Händeli ooperite eksklusiivset ja kõrgetasemelist ettekannet: Zürichi ooperi «Agrippina» (dirigent Marc Minkowski) Southbank Centre’is ning Academy of Ancient Musicu «Arianna in Creta» (dirigent Christopher Hogwood) Barbican Centre’is. Kontserdi- ja teatrisaalides pakutavale lisaks toob BBC Radio 3 aasta jooksul komponeerimise järjekorras kuulajateni kõik Händeli ooperid.



Händeli tähtpäeva puhul tänavu 15.– 24. oktoobrini Londonis aset leidnud erinevate ürituste hulgast väärib eriti tähelepanu oktoobris Britten Theatre’is toimunud ETO Handelfest.



Tegu on viiest Händeli ooperilavastusest koosneva gastrollifestivaliga, mille taga seisab English Touring Opera. See koduteatrita ooperikompanii (endise nimega Opera 80) on juba 30 aastat viinud sihikindlalt ooperit paikadesse, kus seda muidu elavas ettekandes eriti sageli ei kuule, ning toonud ka ooperist üleküllastunud kohtadesse (k.a London) uut repertuaari, mis – nagu ka praegusel juhul – võib olla lihtsalt hästi unustatud vana.



Händel on küll maailmakuulus helilooja, tuntud ja tunnustatud, ent tema populaarsus ja reputatsioon on suurvormide koha pealt ligi 260 aastat tuginenud peamiselt ühele tööle – oratooriumile «Messias», mida muusikaajaloolased peavad üsna üksmeelselt kõigi aegade enim ettekantud vokaal-sümfooniliseks teoseks. Ent Händel komponeeris nimetatule lisaks veel 25 oratooriumi ja 42 ooperit.



Kui oratooriumitest sai Händeli jaoks elu viimasel paaril aastakümnel otsekui seitsmes pensionisammas ning surmajärgne imerohi unustuse vastu, siis tema oopereid ei lavastatud ega esitatud ajavahemikus 1754 kuni 1920 mitte kordagi.



English Touring Opera pakkus londonlastele pooleteise nädala jooksul korraga kuulamiseks ja vaatamiseks koguni viis Händeli opera seria’t: «Teseo» (1713), «Flavio» (1723), «Tolomeo» (1728), «Ariodante» (1735) ja «Alcina» (1735). Eesti ooperipublikule on neist tuttav vaid viimane, sest tegu on ainsa iial Estonia repertuaari (1985) kuulunud Händeli teosega, lisaks esitas seda kümne aasta eest Tallinnas barokkmuusika festivalil Läti Rahvusooper.



See valik moodustab huvitava galerii Händeli ooperiloomingu evolutsioonist, annab võimaluse võrrelda tema stiili ning dramaturginärvi teisenemist eri aegadel kirjutatud teostes.



Tegu on üliambitsioonika projektiga, millega tegelemiseks suurtel ooperimajadel napib nii soovi kui suutlikkust. ETO oli lavastused varem ükshaaval välja toonud (vaid «Flavio» esietendus tänavu) ning koondas need nüüd esinduslikuks festivaliks, millele võiks mastaabilt kõrvale seada vaid Händeli sünnilinnas Halles suvel toimunud ürituste programmi.



Kõiki viit lavastust ühendas teatri kunstilise juhi James Conway maitsekas režii, mis erineb oma stiililt päris tugevalt Mandri-Euroopas viimasel paaril kümnendil (umbes Peter Sellarsi Brüsseli «Giulio Cesarest» alates) valdavaks saanud postmodernistlikust palaganist.



Barokkooper on enesest tänapäeva lavastajale kujutanud nii peavalu kui väljakutset – sest kuidas muuta meedia- ja meelelahutusajastu publiku jaoks lavastuslikult atraktiivseks kohati kuni kümme minutit kestvad aariad, mille ajal ooperi süžeeline tegevus täielikult seiskub.



Ehkki Händeli ooperite muusikaline ja sõnaline dramaturgia on pehmelt öeldes staatiline, polnud Conway püüdnud partituuri meeleheitlikult «täis lavastada».



Ajastule tavapäratult oli ta täielikult loobunud lavastuslikust topeltmängust ja koomikataotlusest, mida barokiperioodi opera seria’te puhul juba pikki aastaid kõige sobivamaks ning kohasemaks on peetud, andes sellega võimaluse Händeli muusikal publikule tõestada, et selle väline poeesia ja harmoonia peidavad enese taga tegelikult rohkem dramaturgilist ja psühholoogilist sügavust, kui nüüdisajal uskuda ja tunnistada tahetakse.



Conway lähenemist võib nimetada katseks lavastada barokk­ooperit klassitsistliku ja romantilise ooperi kunagiste kaanonite kohaselt.



Selle hinnaks on aga antud juhul pooleldi paratamatu vajadus oopereid pisut inimmõõtmelisemaks kohendada. ETO näib olevat arvamusel, et aatomiajastu muusikasõbral pole enam aega, huvi ega suutlikkust õhtul 4–5 tundi ooperis istuda. Nii oli aariaid pidevalt lühendatud või kohati sootuks ooperist välja tõstetud, «Teseo» ja «Ariodante» puhul oli kahimisele läinud koguni terve karakter.



Vaatemängulisuse asemel rõhus ETO oma Händeli lavastustega pigem kammerlikele kvaliteetidele. Sellele taotlusele töötas suurepäraselt kaasa Britten Theatre’i 400-kohaline saal Kuningliku Muusikakolledži peamaja keldris. Publik ja solistid olid üksteisele lähemal kui see tänapäeva ooperimajades üldiselt võimalik.



Viies lavastuses kasutas ETO 20 solisti (päritolumaad USAst Uus-Meremaani), kes kõik peaaegu eranditult noored, võimekad ning teotahtelised. Ainsa tõeliselt tuntud nimena tegi kaasa eelmise kontratenorite põlvkonna superstaar Derek Lee Ragin, kes on muu hulgas laulnud sisse mitmed partiid omaaegse «Farinelli»-filmi (1994) heliribale. Paraku tõestasid tema esitused Egeo rollis («Teseo»), et selle nüüdseks juba 51-aastase kontratenori paremad päevad lauljana on pöördumatult möödas.



Ilusate osatäitmiste, haarava ansamblimängu ja maitseka musikaalsuse juures võiks solistidele suurelt üldistades ette heita vaid vähest artistlikkust (mida õigupoolest lavastuslik raam ka millegagi ei soosinud) ning kasinaid koloratuure, mille laulmist Händeli ooperid ühtepidi võimaldavad ja teisalt eeldavad.



ETO orkester, mis mängib vastavalt teatri repertuaari nõudmistele kõike, sai barokiga suurepäraselt hakkama, kusjuures igal viiel Händeli lavastusel oli eri dirigent ning esiviiul. Külalisena tegi kaasa meisterlik klavessiinimängija Joseph McHardy.



ETO Handelfest – ning kogu tänavune kontserdiaasta – tõestas paradoksaalselt, kuidas tuntud klassiku vähetuntud looming leiab ümmarguse surma-aastapäeva puhul uut eluõigust, saab võimaluse otsida endale uut publikut. Händeli kui ooperihelilooja jaoks tuli seekordne tähtpäev õigel ajal: tema muusikadraamad pälvisid nüüd tugeva ja teenitud lisatõuke tagasiteel ooperiteatrite standardrepertuaari.

Tagasi üles