Ülistuslaul eestlannale

Justin Petrone «Minu Eesti. Kas lubate elada?», esimene osa. Kirjastus Petrone Print, 2009

FOTO: Pm

Justin Petrone «Minu Eesti» pole sugugi ainult raamat Eestimaast ja eestlaselt. See on õnneliku lõpuga armastuse lugu. Kusjuures raamatu minakangelane, ameerika keskklassi noorhärra Justin pole valgel hobusel prints, kes päästab Ida-Euroopa naiivse neiu.


Hoopis vastupidi, pisut heas mõttes hull, natuke nõialik, aga kindlasti elu nautiv naine päästab ummikusse jooksnud poisi.



Kui lühidalt kokku võtta, siis on 352-leheküljeline pehmekaaneline «Minu Eesti» raamat punastes pükstes 28-aastasesse eestlannasse armunud 22-aastase Justini kohtumistest Eesti inimeste, ajaloo, tavade ja ka toiduga («Üritasin okserefleksi maha suruda ja saatsin keedetud sealihalögaga taldriku järgmisele ohvrile», lk 151).  



«Minu Eesti» pole solvav ega arutu lipitsev kiitus. Kõike serveeritakse heatahtliku muige ja siira imestuse (ja ka imetlusega), nii mõnelgi korral tabab lugejat äratundmisrõõm. Näiteks leheküljel 147 kirjeldab Justin kohtumist tulevase naise perekonnaga.



«Seisin sirgelt ja proovisin tuvastada mingisugust emotsionaalset energiat, mis oleks aidanud mind keskkonda sulanduda. Mõnd naeratust või noogutust, mis lubaks mul end kutsutud või kutsumata külalisena tunda. Ükskõik mida… Saluveerid olid tavaline Eesti perekond, kel puudusid näoilmed.»



Paar lehekülge hiljem arutleb minategelane edasi: «Kas ma meeldin neile või kavatsevad nad mind maha nottida? Kes teab. Nende nägudelt ei õnnestunud midagi välja lugeda. Eestlastest saaks suurepärased pokkerimängijad.»



Armas on lugeda Justini hämmeldusest, kui ta avastab, et tema inglise keele õpilastest teleajakirjanikud Marko, Anu ja Kadri («Kõik nad olid täiuslikult riides, täiusliku naha, täiuslike juuste ja hammastega», lk 90) on Eestis superstaarid.



Või tema imestust, kui Eestimaa südames, Paide laululaval seisavad temast vaid paar rida eemal blondid tibid Vanilla Ninjast – («Ma olen nende pildiga jäätist söönud», lk 26).



Armsalt mõjub ka kallima rasedusest šokeeritud Justini isadusteemaline vestlus just äsja Eurovisioonil – millest ameeriklasena kuulis ta esmakordselt Eestis – põrunud ja seetõttu Mäos («mis on bensiinijaama ja restoraniga küla Paide lähedal», lk 266) klohmida saanud Vaiko Eplikuga.



«Enne mu poja sündi ei julgenud ma tänaval kellelegi otsa vaadata. Ma kartsin väga, mida teised minust mõtlevad. Aga nüüd hoian ma pead püsti. Mul on üks kama kõik, mida need tühikargajad arvavad.» (Epliku ülestunnistus lk 271)


Esmakordselt kevade-laksu all ning parasjagu kallimaga tuliselt abiellumisteemal tülitsev Justin tunnistab ausalt, et  pangakontoris Balti Aphroditega kohtumine röövis talt kõnevõime.



«Tema sõrmed olid pikad, käsivarred nõtked ning tema suured rinnad põrnitsesid mind säravvalge kitsa särgi tagant» (lk 176). «Paistis, et üheainsa äkilise liigutuse järel lendab üks särginööp minema ja paljastab tema sooja naha. Miks küll pidid noored eestlannad nii kitsaid särke kandma?» (lk 177)



«Minu Eesti» on ausalt, muheda huumoriga ja soravalt kirjutatud paari õhtu meelelahutuslik lugemine. See on ülistuslaul eestlannale, mis võinuks kanda ka pealkirja «Minu Epp». Jutustus, mis võib tundlikuma natuuriga lugejal isegi pisara silmanurka meelitada.



Menuk


Justin Petrone


«Minu Eesti. Kas lubate elada?», esimene osa.


Kirjastus Petrone Print, 2009

Tagasi üles