Kremli-lähedane kirjanduslik müstifikatsioon

FOTO: Illustratsioon raamatust.

Kirjutava Venemaa sellesügiseseks hitiks sai senitundmatu autori pehmete kaante vahel ilmunud romaan «okolonolja» («nullilähedal»). Just arutelude hitiks, mitte üldrahvalikuks bestselleriks, kuna selle suurimaks väärtuseks kujunes Kremli peaideoloogina tuntust kogunud Vladislav Surkovi võimalik autorlus, kirjutab Igor Taro.

Alguses oli ajakiri Russkij Pioner. (Selguse mõttes tuleb mainida, et kommunistliku noorteorganisatsiooniga sellel otsesed seosed puuduvad.)



Ajakirja oli iga kahe kuu tagant ilmunud üheksa numbrit, kolumnistideks nimekad autorid, nagu peaminister Vladimir Putin, Kremli administratsioonijuhi asetäitja Vladislav Surkov, Gazpromi juht Aleksei Miller… Nende kõrval veel käputäis nimekaid tele- ja muid kaanestaare, kelle loetlemine pärast kolme esimest ei anna nagunii mingit olulist täiendust. Neil kõigil on ühine nimetaja – võim.



Ja siis tuli juulis erinumbrina trükimasinast välja see raamat, mille eessõnas märgib peatoimetaja Andrei Kolesnikov – ühtlasi kuulus Kommersandi ja Putini ihureporter –, et autorina on pseudonüümi taha peitunud üks ajakirja kolumnistidest.



Selle tõdemusega võinuks raamatu kuulsusrikkus piirduda, kui augusti keskel poleks olnud majanduslehe Vedomosti paljastust: romaani kirjutajaks on arvatavasti just «see» kolumnist – «suveräänse demokraatia» ja Naši liikumise isa isiklikult, Vladislav Surkov. Ei ajaleht Vedomosti ega romaani avaldanud ajakirja peatoimetaja ega ka Surkov pole kiirustanud seda autorlust otsesõnu kinnitama ega ümber lükkama. Intriig on endiselt säilinud.



Nii hakkas romaan elama iseseisvat elu. Ühest ajalehest teise, teisest raadiojaamast esimesse: «Vaadakem siis sellele käkile niisuguse pilguga, et tema voolijaks on tõepoolest Vladislav Surkov.»



Jah, vaadakem, sest muidu poleks romaanil, mis väljaandja eessõna kohaselt «kannab endas kahtlemata kunstilist ja kirjanduslikku väärtust ja paljuski selgitab, miks just nii, mitte teisiti kujuneb Venemaa uusim ajalugu», kümmet protsentigi seda uudisväärtust, mida omistab talle arvatav Kremli-lähedus.



«Russkij Pioner on säravalt tõestanud, et ainus absoluutne bränd Venemaal on võim,» resümeeris kirjanik Dmitri Bõkov Novaja Gazeta veergudel ilmunud arvustuse esimeses lõigus.



Küllap on selle särava avastuse aluspõhjaks olnud peatoimetaja Andrei Kolesnikovi kümne aasta pikkune reporterisaatus – järgneda riigi esimesele kehale kõikjale, kuhu ta suundub. Loomulikult teatud distantsi ja väikeste eranditega.



Kolesnikov on tuntust kogunud oma irooniliste Putini-lugudega Kommersandis, mis meenutavad pigem raamatupeatükke kui ajakirjanduslikke reportaaže. Ja nii on ta neid ka raamatutena riburada pidi avaldanud: «Ma nägin Putinit», «Putin nägi mind» jne. Lugedes neid tekste, tunnevad tuhanded venemaalased justkui oma kohalolu Kremlis, kus oma väikeseid tegemisi toimetavad justkui nendesarnased lihtsurelikud.



Illusioon, mis müüb. 10 000 eksemplaris trükitud teost internetipoes ozon.ru praegu igatahes enam saadaval pole. Kolesnikovi ennustus «varsti loeb seda romaani kogu Moskva» on ilmselt mingis osas tõeks saanud.



Teisiti polnuks lihtsalt võimalik, kuna valvearvustajate kõrval võtsid sõna Venemaa tuntuimad politoloogid, filmimehed ja muusikud, kirjameestest ja -naistest rääkimata. Pärast romaanist ja seda saatvast verbaalsest üleujutusest läbimurdmist on värskendav lugeda selle lühikest sisukokkuvõtet: romaani peategelane Jegor Samohhodov, kes töötas Nõukogude ajal kirjastuses, satub 1990ndate algul poolkriminaalsesse grupeeringusse.



2000ndatel kohtab naist, kelle suhtes tekib tal tugev emotsionaalne tõmme. Ta suundub lõunasse, et leida ja päästa oma ihalusobjekt ning maksta kätte selle röövijale. Finaalis sooritab kättemaksuakti.



Romaani käes hoides võib see liin suisa märkamatuks jääda, sest algne süžee ei mängi peamist rolli. Teos on ammu väljunud kaante vahelt ja paisunud niisuguseks meediamonstrumiks, et selle taga saab Venemaal olla tõepoolest ainult ulatuslike erioperatsioonide spetsialist Surkov.



Isegi siis, kui ta polegi otseselt romaani autor.



Nagu osutas majandusleht Vedomosti oma esialgses paljastuses, kannab Surkovi abikaasa nime Natalja Dubovitskaja. Pseudonüümi Natan Dubovitski sarnasus on niisiis üks peamisi «tõendusmaterjale». Lisaks tähendab juudi päritolu nimi Natan politoloogi Stanislav Belkovski osutuse kohaselt «jumala poolt antud». Nagu näiteks jumala poolt antud kõrge ametikoht tänapäeva võimuhierarhias või hoopiski jumala poolt antud eriline kirjanikuanne.



Belkovski hinnangul võib kogu see romaanilugu olla tõenduseks Surkovi rahulolematusele oma positsiooni (siiski kõigest Kremli administratsiooni asejuht) mittevastavusega tegelikule (või ihaldatud) rollile. Ja üldse ei jäta kiidulaulukoor muud võimalust, kui et autor peab olema vähemalt Surkov. Või suisa… Ei, seda ei taha Belkovski siiski uskuda.



On juba korduvalt tõmmatud paralleele ka Brežnevi triloogiaga, mille eest peasekretär sai 1980. aasta aprillis Lenini kirjanduspreemia. Vanas anekdoodis küsib Brežnev järjest mitme kõrge parteilase käest, kas nad on teost lugenud. Kõik kinnitavad kui ühest suust, et raamat on suurepärane. «Peaks siis ka ise lugema, kui kõik kiidavad,» sõnab seepeale laureaat.



Ka Natan Dubovitski saab ohjeldamatult kiita. «Romaani peategelaseks on keel. Elegantne, keerukas, metafooriline, ta muudab ühest episoodist teise oma muusikat, värvi, paksust. Kannab sügavikus tahkumatut magmat…» ülistas kirjanik Aleksander Prohhanov ajalehe Zavtra veergudel.



Oleg Tabakov lubas selle loo hoolimata keerukusest lavalaudadele tuua kas või isikliku raha eest ning filmirežissöör Nikita Mihhalkov võrdles seda Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga», kasutades sõnu «šedööver», «talent» ja «suur kirjanik».



Ja et asi läheks veel põnevamaks, avaldas ajakiri Russkij Pioner 11. numbris tagatipuks ka Vladislav Surkovi arvustuse väidetavalt enda kirjutatud romaanile.



Romaanile, mis mitmete arvustajate hinnangul paljastab Surkovi loodud maailmakorda. Näiteks ajaleht Vedomosti ja veel mitu – tõenäoliselt romaani tekstiga isiklikult mitte kokku puutunud – autorit on oma kirjatükkides esile tõstnud korruptsiooniteema.



Seda on teoses muidugi mainitud, kuid üsna nullilähedaselt ja möödaminnes paaril-kolmel leheküljel. Ja nagu ennist juba öeldud, pole tollel süžeel kogu loos nagunii primaarset rolli.



«Peab olema ikka päris tugevalt vastupanuliikumise propagandast kahjustatud aju, et nimetada Dubovitskit totaalse korruptsiooni paljastajaks parlamendis, meedias ja jõustruktuurides.



Vastupidi – kui ma siis kas lugesin või kirjutasin seda romaani, tundus mulle, et autor on kirjanduslemb, kes võinuks töötada pigem raamatukoguhoidjana, kuid saatuse tahtel teenib rahutumas keskkonnas.



Et ta ei kappa nullilähedusel vastu bürokraatlikule hüdrale, vaid vastupidi – varjub reaalsuse eest selle iseäralikult kihilise teksti kahe-, kolme-, kaheksamõttelisuse või mõttetuse taha,» märgib oma arvustuses Surkov.



Vaatamata tema iroonilisele märkusele, et postmodernism on vallanud ka perioodika, kus ajakirjanduslik juurdlus avab tõe nimede kõla sarnasuse alusel, ei tee kroonimata romaanikuningas asja lihtsamaks.



Tema laused ei sisalda endiselt ühemõttelist «ma pole seda tükki kirjutanud». Need ajavad lugejat hoopis rohkem segadusse, veendes, et ükski senine arvustaja pole omanud sedavõrd palju siseinfot, et oleks suutnud romaani nii tabavalt osadeks lahti rebida, et jaotada see klassika ümberjutustuseks, mille eest sai müstiline Natan rohkelt süüdistusi plagiaadis kirjanik Dmitri Bõkovilt, ning tühjuseks, mille seest peatoimetaja Kolesnikov leidis särava kirjanduse tunnuseid.



Pettuma pidid need, kes otsisid romaanist ühe politoloogi sõnu kasutades ideelis-poliitilist sõnumit. Sõnad on, kuid sõnumit pole.



Tsiteerides väidetavat autorit ja samal ajal retsensenti: «Raamat on justkui kirjutatud pakkepaberile, mille sisse on mässitud külm tühi null. Täispuhutud tundmatu Natani tänavuse suurima kirjandusliku müstifikatsiooni mõõtmeteni. Romaani pole. On kvaasiromaan, nukk, topis. Fiktsioon.»



Raamat


околоноля [gangsta fiction]


Natan Dubovitski (pseudonüüm)


Ajakirja Russkij Pioner (Vene Pioneer) eriväljaanne, 2009


110 lk

Tagasi üles