Piirideta realismi võimalikkusest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ando Keskküla lavastatud ehk kureeritud Maalikunstnike Liidu aastanäituse esimene vaatus Tallinna Kunstihoones pealkirja all «Reaalne - realism» tekitas rea väljakutseid, mille kuraator võttis ise kokku küsimusena: «Kas eesti kunstnikud on valmis realismi uuesti defineerima?»

Peab kohe ütlema, et ega ole küll. Kuraatoril jäi vaid üle näitusele kokku korjata enamasti juba seni nähtud töid, mida annab nagu lõtva püksikummi venitada teadaolevate realismimääratluste alla. Kõige lihtsam on muidugi lähtuda maalidest, mis enam-vähem tõetruult kujutavad nähtavat maailma.

Samas võib siin pigem rääkida siiski hüperrealismi tagasitulekust: vanadest tegijatest näeme Ilmar Kruusamäe üleelusuurust Andrus Kasemaa portreed ja Miljard Kilgi baroklikku jutustust, mis kunagisest slaidimaalist on õige kaugel.

Noorte plejaad

Kuid lisa on tulnud nooremate seast. Alles esimese kursuse tudengid Tõnis Saadoja ja Maarit Murka tõlgendavad fotorealismi kaudu nii keskklassi elulaadi kui ka teineteise maale peegelpildis. Jasper Zoova töötleb fotot vabalt koos tuntava literatuurse algega, John Smith distantseerub kujutatavast vaatega läbi autoakna - tekib koomiksilaadne sõit läbi ajaloo (holokaust, Brezhnev, Hitler).

Omamoodi nähtus on Peeter Allik, kes räige fotoliku realismi kaudu ilgub Eesti ühiskonna üle («Ma nägin seda. Erastamisdokumentide põletamine», «Ma nägin seda. Maha valitsus, president käigu persse»).

Hüperrealism on teatavasti rohkem kontseptualistlik akt kui realism, kuid eesti kunstis on ta olnud pea ainus vool, mis kuidagimoodigi haakub sotsiaalsusega. Paraku on kerge uus lainetus jällegi seesama «kuidagimoodi». Mäng käib infantiilsust simuleerides ja «segast visates».

Samuti pole pealetungiv virtuaal-digitaalajastu oma pildilise realismiga kuigivõrd mõjutanud maalikunstnike nägemisviisi. Samas on aeg realismiks küps, kuid kuraatori küsimusele peab vastama, et maalikunst pole selleks tõepoolest valmis.

Pigem näeme sotsiaalset realismi performance’ides, videokunstis ja digitaalfotos. Rääkimata uuemast kirjandusest, kus räige naturalismiga püütakse üksteist üle trumbata. Näitust ei päästa ka maalid, mis riivavad realismi problemaatikat kas siis lihtsalt äratuntava kujutise, sümbolismi või valmisesemete näol.

Jaan Toomiku ema ja poja vahelisi suhteid võib paigutada mingi freudistliku, Laurentius & AD omakorda religioosse ning Tiina Tammetalu fragmenti elumaa kinnistust redimeidiliku realismi alla. Viimasest võinuks näitust edasi arendada, kuid paraku on tegemist maalikunstnike näitusega.

Kuhu jäi Laar?

Millist realismi kuraator ise ootas, jääb selgusetuks - ega ometi sellist, nagu seda on näitust sissejuhatav Erich Lepsi «Pesutriikija» 1936. aastast? Kuraatori realismi-skontseptsiooni ei sobinud ka Lemming Nageli Mart Laari portree, mida ta pidas «liialt suveniirseks». Kes teab?

1960. aastatel genereeris prantsuse kommunistist intellektuaal Roger Garaudy piirideta realismi mõiste, mis ajas hulluks ortodokssed nõukogude teoreetikud. Nüüd tundub, et Keskküla koostatud näitus kisub samuti sellesama piirideta realismi poole, vaatamata sellele, et näituse pealkiri nagu rõhutaks realismi kahekordselt. Kui siiski püüda realismi piiritleda, siis kujutan ette sellist kunsti, mis tõepoolest tegeleb mitte religioossuse, mütoloogia, foto imiteerimise või lihtsalt ilusate asjadega, vaid eelkõige argielu reaaliatega. Seda ükskõik mis vormis.

Prantsuse popkunsti isa Pierre Restany nimetas liikumist uueks realismiks ning seda ta oligi koos tarbimisühiskonna ikoonide või siis lihtsalt tähenduslike «leitud esemete» toomisega «kõrgesse» kunsti.

Realism on uuemal ajal leidnud peale popi ja hüperi taasavastamise ka uusi väljundeid, mis kuidagi ei kajastu eesti kunstis: on olemas bio- ja ökorealism, uus akadeemiline realism, nekrorealism, feministlik, sodoomiline, sado-maso ja teab veel mis realismid.

Pierre Restany on pidanud realismi «võimu atribuudiks», kuid ilmselt on tal olnud silme ees totalitaristlike riikide realismilembus. Praegu tundub, et realism ja veel enam naturalism võiksid olla head moodused võimu veidi raputada.

Lõpuks sobib realism ka shokikunstiks, millest mujal maailmas on kujunenud pea ainus vahend avalikkuse tähelepanu pööramiseks kunstile. Puhta esteetikaga, olgu see siis isegi «tõetruult» maalituna, pole peale kodukaunistuse suurt midagi peale hakata.

Näitus «Reaalne - realism» jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 12. augustini.

Ants Juske
kunstikriitik

Tagasi üles