Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üleeile suri 89. eluaastal maailmakuulus brasiilia kirjanik Jorge Amado. 1912. aastal Bahia osariigis sündinud Amado oli Brasiilia menukamaid kirjanikke, tema raamatuid on tõlgitud ligi viiekümnesse keelde üle maailma (sealhulgas ka eesti keelde).
Esimese romaani «O Pais do Carnival» («Karnevalimaa») avaldas Amado juba 1931. aastal, kui ta oli alles 19-aastane.
Kireva ja eksootilise Bahia olustik oli Amado lemmikkeskkondi ning kuristik, mis eraldas vaeseid ja rikkaid, tema loomingus sagedane teema. Seda kontrasti teadis ta oma vahetust kogemusest, sest ka tema pärines väikefarmeri perekonnast ning konfliktid suurmaaomanikega polnud talle teps mitte võõrad.
Nähtavasti on too kogemus ka põhjuseks, et Amadost sai peagi aktiivne kommunist. Ka tema varased kirjutised kujutavad sageli kaabakatest maaomanikke, kellele vastandusid üllad prostituudid, talupojad ja kodutud.
Tema teosed tekitasid teravat vastukaja tollases totalitaarse reþiimiga Brasiilia võimuladvikus, mille eesotsas oli president Getulo Vargas. Nõnda juhtuski, et Vargase poliitiline politsei konfiskeeris 1933. aastal Amado teise romaani «Cacau».
Järgneval kümnendil pidi Amado poliitilistel põhjustel korduvalt vangistuses viibima, vahepeal rändas ta siiski välismaal ning kohtus mitmete pahempoolsete aktivistidega. 1941. aastal suundus ta Argentinasse, kus kirjutas Brasiilia kommunistliku partei peasekretäri Luiz Carlos Prestesi biograafia (eesti keeles 1955).
Aktiivse poliitiku karjääri lõpetas ta 1956. aastal, kui tulid ilmsiks Stalini kuriteod.
Tema suurimad kirjanduslikud läbimurded jäävadki n-ö kommunistliku perioodi järgsesse aega. 1958. aastal ilmunud romaan «Gabriela, nelk ja kaneel» (eesti keeles 1963) kujunes rahvusvaheliseks bestselleriks ning selle põhjal lavastati ka populaarne teleseriaal ning vändati film Marcello Mastroianniga peaosas.
Säärane saatus sai osaks näiteks ka romaanile «Dona Flor ja tema kaks meest»: tollel teosel põhinev linateos osutus suurima läbimüügiga Brasiilia filmiks USA turul.
1961. aastal esitati Amado ka Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.
Tema teostest on peale eelmainitute eestindatud ka novell «Quincas Vesikuradi kolm surma» (Loomingu Raamatukogu, 1986).