Mida ühist võib olla baroksel interjööril ja 21. sajandi eesti vaipadel? Või siiski on? Sest Kastellaanimajas välja pandud põimevaibad ja gobeläänid haakuvad nii barokkmaja arhitektuurilise omapäraga kui ka samas majas asuva kirjanikumuuseumi lähedalolu tundega (Eduard Vilde memoriaalmuuseum).
Kadriorus satud vaba tahte ja vaipade vangi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelt poolt on tegemist 1996. aastal loodud eesti vaibakunstnike ühenduse Vaba Tahe ülevaatenäitusega, kus kõrvuti kõige erinevamas eas autorid (kes ei teaks, kui raske on vanadel kunstnikel isikunäituseks või kataloogiks Kultuurkapitalilt toetust saada!), teisalt on näitusel laiemat kõlapinda tekitav sotsiaalne sõnum: eesti vaibakunstnik kõneleb ajast ja ajatusest.
Aga side rahvakunstiga? Vaipade folkloorne sõnum? Ei saa traditsioonide kütkes näitusevaataja üle ega ümber mällu söövitatud kaheksakandadest, rombidest, ruutudest, ristidest ega kolmnurkadest. Vaba Tahe tundub eelistavat metafoorilist pilti. Jutustust või pajatust, milles sõnal on samasugune tähtsus kui pildil. Vaadakem vaid tööde nimesid, «pildiallkirjadesse» kätketud märke ja sümboleid.
Sõna. Kunstnike sõnakust. Ja sedamaid võib veenduda, et tegu on varjatud folklooriga, suust suhu (vaibalt vaibale?) edasi antavate lugudega, mäletamisega, kus võrdselt tähtsad on nii sõna kui ka pilt.
Eri sõnumid
«Pihtimus», nii on sõnastanud oma pildiks põimitud vaibaloo Helen Kauksi (s 1950). Pastellsinisel taustal säravatest värvikildudest tulvil aken tundub olevat näitusele sobiv sissejuhatus, haakudes mõnes mõttes järgmises saalis asetseva Kersti Puki «Mina killunemisega».
Galerii peasaali siseneja pilk jääb aga päris kindlasti kinni Maasike Maasiku «Tere tulemast» heleda linaga laual sätendavale kolmele kuldmunale. Metafoor missugune! Ent kauaks kuldmune vaatama jääda ei saa: tekib tunne, nagu jälgitataks sind salaja selja tagant. Üheksakümnekraadilist pööret tehes tabad end äkki vis-à-vis Mari Haaveli «Silmamaaga».
On vaid üks võimalus pastelsete rohekassiniste toonide lummusest ja kunstniku «sil- maringist» väljuda ja selleks on Peeter Kuutma pruunides toonides miraazhlik «Kauge maa», mis õhtupäikeses iseäranis kutsuvaks muutub.
Päris ligi «Kaugele maale» siiski ei pääse: põrandal olev sama autori «Sügishallad» mõjub nagu distantseeruv hoiatus ja samas ka kui «Tund-matu maa» teine, varjatud salapool.
Akna all on Heli Keldi sini-sinine tuult ja mere lähedust loitsiv «Afeel».
Tagatoa varjulisimas seinas on Kadi Pajupuu puidu, puuvilla ja presstrüki tehnikas «Võta ja joo», mis vaataja esmapilgul nõutuks jätab. Äkki on reklaam? Teadjam loeb piltvaibast välja piiblisõnumi.
Sakraalse ja profaanse piir on sellel piltvaibal (tahtlikult?) küsitavaks muudetud, nagu ta tänapäeval vist ongi küsitav. Ometi puudutab kunstnik selle tööga palju eksistentsiaalsemaid küsimusi, kui esmapilgul aimub.
Ajakindel väärtus
Puhtakujuliseks meditatsioonivaibaks võib pidada noore kunstniku Riste Laasbergi «Elumärke». Nende lahtimõtestamise vaev tasub end ära: positiivne energia, mis vaataja vaibast saab, vastandub Kaire Tali «Dejawoodooga».
Näituse lennukaim vaip on Siiri Minka (1973) «Kestev lapsepõlv». Sellel on kujutatud kiikuvat last, heledad juuksed tuules lehvimas. Sõnumi määrajaks on selle vaiba puhul must taust, mis vastandub kiikuja igavesusele.
Lõpetuseks tasuks meenutada üht Lea Valteri viimaste aastate tipptööd: salapärast, kirjahoidjat meenutava «Aja proovi», tumesinine ristkülik punase ja lilla nurga vahel.
Just niisuguse ajaproovi tundub läbi teinud olevat kogu eesti vaibakunst. Püsima jäänud, uuenev, sõnumikeskne.
Livia Viitol
vabakutseline ajakirjanik
Eesti vaibakunstnike ühenduse Vaba Tahe näitus Tallinnas Kastellaanimaja galeriis on avatud 12. augustini