Annely Peebo kuldne kesktee

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Täna oma 38. sünnipäeva tähistav Annely Peebo sügiseses Tallinnas.

FOTO: Peeter Langovits

Ooperilaulja Annely Peebol on erakordne omadus luua enese ümber soojust ja päikselisust, olenemata sellest, kas ta kannab laval ette mõnd ooperiaariat või istub kaasvestlejaga lihtsalt kohvikus.



Tema nakatava naeru tagant aga hakkavad hea õnne korral pudenema lood ja juhtumised, mida ooperidiivad haruharva (kui üldse!) oma elu ja loomingu kohta poetavad. Alustades juttu äsjailmunud jõuluplaadist, jõuab Annely kõige loomulikumat rada pidi suurest lavakunstist elamise kunsti juurde, vürtsitades seda eneseirooniaga ja mahendades sooja huumoriga.

Pean ausalt ütlema: olen teie uuest plaadist rääkides sunnitud tunnistama, et olen kuulnud seda vaid internetist, näinud üldse mitte. Teil seda muret muidugi pole ja võite juba öelda, kas süda on tehtuga rahul?

Vastupidi – ka mina nägin seda alles eile (1. oktoobril – toim) ja kuulanud pole kordagi! Aga tõsiasi, et plaat tehti valmis ilma, et mina seda materjali kuulata oleks saanud, ei ole muidugi korrektne.

Teiseks kuulsin, et sinna on võetud ka materjali eelmise aasta jõulukontserdilt, mil olin ägedas bronhiidis. Seepärast ei saa ma öelda, kas olen õnnetu või õnnelik. Plaat sai salvestatud märtsis – vaid kaks kuud pärast teise poja sündi, seega ajal, mil keha ja hääl ei olnud veel oma maksimumvormis. Kuid nagu ütlesid plaadimaterjaliga töötanud kolleegid: asi õnnestus.

Jõuluplaat on alati selline kindla peale minek – klassikalised kaunid meloodiad panevad inimesed otsekohe heldima. Kas mõnega neist on teil ka veidi erilisem suhe?


Mul on alati olnud soov publikut kas või natukene harida ning seepärast valisime plaadile väga erinevate ajastute jõulumuusikat.

Ja otse loomulikult ka kõik teised tuntud jõululaulud nagu «Püha öö» jt. Aarne Oidi / Leelo Tungla «Süüta küünal» on laul, millega on mul tõesti eriline suhe: kandsin seda ainsa eestikeelse lauluna ette mõni aasta tagasi üleeuroopalisel jõulukontserdil Viinis. Kuna jõulud on aeg, mil emad ootavad lapsi koju, siis on selle laulu sõnad üksjagu pisaraid esile kutsunud.

Tegelikult on plaat publiku tuleproovi juba läbi teinud – aasta tagasi müüdi samanimelised kontserdid kõik välja.


See kontserdisari oli osaliselt väga õnnestunud, sest saalid olid tõesti välja müüdud, kuid teisalt ka väga õnnetu – olin juba kaheksandat kuud beebiootel, tugevas bronhiidis, häält peaaegu polnud ja kõrvad olid lennukisõidust nädal aega lukus olnud. Mu tervislik seisund oli nii kohutav, et kuigi olen igasuguste antibiootikumide vastu – seda enam raseduse ajal –, lasin endale need välja kirjutada.

Võinuksin ju end haigeks tunnistada ja kontserdid ära jätta, kuid mu süda valutas. Mõtlesin siis, et hästi, ära me kontserte ei jäeta, ja palusin endale organiseerida võimenduse – ma kas või räägin inimestega, loen tekste ette ja poistekoor laulab… Seda materjali poleks aga iseenesest mõistetavalt saanud plaadil kasutada.

Kuid ega hilisemgi lindistamine kergemini läinud, saabusite sellele kahehäälselt – koos kahekuuse pojaga.

Lauri Lennox oli minuga küll Eestis kaasas, kuid mitte stuudios. (Annely naerab südamest.) Pidin koos lapsega reisima pool aastat, sest andsin talle rinda.

See, et primadonna koos rinnalapsega etendusele või kontserdile saabub, on tavatu, kuid samas vist ka uue ajastu märk?


Ajad pole nii kardinaalselt muutunud, kui kõrvaltvaatajale näib või olla võiks. Kohtun Viiniski tihti endiste ooperidiivadega, kes selliseid asju taunivad ja on samas südames kibestunud – hoolimata kuulsusest ja rikkusest on neil hinges tühjus, sest pole lapsi. Mina seevastu olen alati tahtnud olla ema ning püüdnud leida kuldset keskteed emarolli ja karjääri vahel.

Kuid kui ei pühendu täielikult, ei ole võimalik kuuluda ka absoluutsesse tippu, kas pole nii?


Paljud minu tuttavad on küsinud, et miks sa, Annely, ei taha end sinna n-ö esikümnesse upitada, seda enam, et mul olevat selleks kõik ressursid olemas. Kõike annab ju korraldada: on vaja korralikku agentuuri, välimuse taha asi ei jääks, teha õigete inimestega koostööd ja õigetele dirigentidele end esitleda, sõnaga – see oleks tehtav.

Kuid just see kuldne kesktee on minu jaoks ainuvõimalik, sest ma tahtsin väga peret, vajan lähedasi ja sõpru. Kui oled pidevalt tuuridel ja hõivatud, kaovad sõbrad kiiremini, kui arvata oskad. Üksinda jäämine käib väga kiiresti, tundsin seda omal nahal, kui olin vabakutseline.

Mis on teie eriala juures õigupoolest kõige raskem? 


Kõige raskem on see, et sa elad selle elukutsega 24 tundi ööpäevas. Kuid tuleb õppida end sellest tundest vabastama, ja see on kunst! Tihti näen tenoreist kolleege isegi öösel hääleharjutusi tegemas – nad ei oska end vabaks lasta. Kuid tööaeg olgu töö aeg ja muu aeg olgu eraelu jaoks. Laulja alustab nagunii iga päev nullist, aastatega sa lihtsalt õpid end kiiremini teatud tasemele viima.

Millal te ise viimati end ülehelikiirusel esinemisvormi pidite viima?


Mõni aasta tagasi. Olin lõuna ajal kodus ja tegelesin argiste toimingutega, kui äkki helises telefon. Küsiti, kas jõuaksin kahe tunni pärast lennukile, et samal õhtul Bregenzis (Austria – toim) Mahleri lauludega esineda. See poleks olnud nii suur probleem, kui tegu olnuks tuttava repertuaariga, paraku polnud ma viiest laulust kaht kunagi laulnud.

Kaldun arvama, et kõigest hoolimata ütlesite «jah».


Ütlesingi! Kuigi palusin viis minutit mõtlemisaega, et noodid vähemalt üle vaadata ja veenduda, et jõuan need taksos ja lennukis selgeks õppida.

Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli kontsert juba alanud… Lavale astudes võttis mind vastu tohutu aplausitorm ja ma ei saanud algul aru, milles on asi. Hiljem räägiti mulle, et kogu kontserdieelne aeg olla publikule infot jagatud: nüüd istub ta taksosse, nüüd lendab, nüüd maandub, nüüd astub kontserdimaja uksest sisse ja … siin ta on! See oli vapustav kogemus.

Kuid minnes teise äärmusse – millised on olnud need hetked, mis on pannud teid patja nutma?

Üldiselt olen ma inimene, kes suudab halvad asjad kiiresti seljataha jätta. Kuid eraelus juhtus see alles äsja seoses meie uue kodu ehitamisega. Ehitusfirma läks pankrotti, kõik jäi pooleli… Kuid Austrias ei ole nii, et palkad käigupealt uue firma ja järgmisel päeval läheb töö edasi. Kõigepealt alustavad läbirääkimisi advokaadid.

Viini muusikakõrgkoolis õppides oli neid momente rohkem: oli koduigatsus, polnud tänapäevaseid kommunikatsiooni- ega rahalisi võimalusi… Kujutan ette, et kas või natukene nõrgema iseloomuga inimene oleks neis tingimustes alla vandunud, ning ka mina olin väga-väga äärepeal. Kuid ma teadsin, et kui olen endale mingi eesmärgi seadnud, pean hakkama saama.

Olete perfektsionist?


Ei, olen võib-olla oma tähtkujust tulenevalt väga sihikindel ja uudishimulik, kuid mitte perfektsionist ja ma ei oota seda ka teistelt. Kui kuulen, kuidas kriitik, kes on kolm tundi kestva etenduse ära vaadanud ja seda nautinud, ütleb lõpuks, et vaat, selle viimase aaria viimane noot ei olnud päris see … siis ärritab see mind kohutavalt!

Lauljal piisab vaid murdosa sekundi võrra mõttega mujal olla ja mitte piisavalt sisse hingata, kui see tõesti juhtubki. Kuid kui sulle pakutakse kogu oma hinge, kui see pole lihtsalt esitus, siis ma ei tea…

Mäletan ühte Viini riigiooperi etendust, kus kogu koosseisus oli vaid kaks inimest, kes musitseerisid – kõik ülejäänud olid nagu robotid! Mul oli lausa piinlik. Nüüd käib kõik projektina: tullakse üle ilma kokku, orkester, dirigent, koor ja solistid näevad üksteist esimest korda, proove ei tehta või tehakse minimaalselt… Meie rahvusooperis tehakse endiselt korralikult proove ja see on ainus viis, kuidas ansambel kokku kõlama saada. 

Et see kõik nii minoorselt ei kõlaks, tooge vastukaaluks mõni täiesti vastupidine kogemus.

 
Üks ülipositiivne kogemus pärineb ühiskontserdilt koos Andrea Bocelliga – see oli tõesti suurepärane ja mind tiivustas väga esinemine mitmekümnetuhandelise publiku ees.

Annely Peebo
•    Ooperilaulja, metsosopran
•    Sündinud 16.11.1971
•    Abielus, peres kasvavad pojad Leon Tristan (3) ja Lauri Lennox (9-kuune)
•    Haridus: Tallinna muusikakeskkool (koorijuhtimine ja klaverimäng); Viini muusikakõrgkool (kammerlaul)
•    Laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkooris (1990–1994)
•    1997. aastal debüteeris Viini riigiooperis
•    On esinenud nimekates ooperimajades: Teatro la Scala (Milano), Teatro San Carlo (Napoli), Teatro Carlo Felice (Genova), Teatro Regio (Torino), Viini riigiooperis, Viini Volksoperis jm. Andnud live-kontserte Viinis, Roomas, Firenzes, Torinos, Pariisis, Madridis, Stockholmis, Helsingis, Tallinnas jm
•    Tähelepanuväärsemad ooperirollid: Carmen ja Mercedes (Bizet’ «Carmen»), Angelina (Rossini «Tuhkatriinu»), Rosina (Rossini «Sevilla habemeajaja»), Hermia (Britteni «Suveöö unenägu»), Dorabella (Mozarti «Cosi fan tutte»), Cherubina (Mozarti «Figaro pulm»), Donna Elvira (Mozarti «Don Giovanni»)

Uus plaat
Annely Peebo

«Jõulureis läbi ajastute»
Kaastegevad: Hartmut Hudezeck (klaver), Revalia kammermeeskoor, dirigent Hirvo Surva
Eesti Muusikaagentuur, 2009
 

Tagasi üles