L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pilt enne ja pärast tulevikku

Pilt enne ja pärast tulevikku
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Sel kevadel Varraku sarjas «Ajalugu ja sotsiaalteadused» ilmunud Juri Lotmani «Kultuur ja plahvatus» kujutab endast kultuurisemiootilist pilguheitu kultuurisisestele dünaamilistele protsessidele. Illustreerituna rohkete näidetega Vene ja Euroopa kultuuriloost annab Lotman ühe võimaliku võtme nende analüüsimiseks ja mõistmiseks.

Erinevaid kultuuridefinitsioone kõrvutades ilmneb neis teatav sarnasus. Kultuur - see on inimomane eluviis. Seega on loomulik, et kultuuri ehk inimelu väljendused tervikuna ja selle arenguprotsesside teadvustamine on köitnud enamiku suurvaimude meeli.

Tuvastades inimeseks olemise seaduspärasused, saab selgemaks mitte üksnes minevik ja olevik, vaid ka tulevik ilmneb meile läbinähtava ja ennustatavana.

Pole kultuurilist dominanti

Õhtumaises mõtteloos on tuntumad sarnasest vaimust kantud filosoofilised konstruktsioonid seotud Hegeli ja Marxi nimedega. Kumbki neist tahtis vallutada saatusejumalanna Tyche trooni, et siis ajaloo objektiivseid korrapärasusi esitades juhtida inimkonda oma ainuvõimaliku lõppvaatuse poole.

Tegelikult pole sääraste teleoloogiliste käsitluste juures oluline mitte lõppsiht - olgu selleks siis riigiks organiseerunud rahvus või proletariaadi ülevõim, vaid eelkõige teiste võimaluste olematuks tunnistamine. Toimub lineaarne üleminek ebatäiuslikust seisundist täiuslikku. Seega saab justkui võimalikuks kogu inimtegevuse valda Laplace deemoni vaimus ette teada.

Kahekümnenda sajandi teise poole filosoofia ja humanitaaria vaatavad üpriski distantsilt niisugustele deterministlikele ja lõplikkusele pretendeerivatele seisukohtadele. Pole leitud dominanti, mis määraks üheselt kogu kultuuri arengu dünaamika.

Kaks kirjeldamisviisi

Kultuur tervikuna osutub keerulise ülesehitusega süsteemiks, ta koosneb erinevatest kultuuristruktuuridest - dünaamilistest allsüsteemidest nagu kunst, teadus, tehnika, poliitika jne. Isegi kui me loobume ideest, nagu saaks korraga haarata kultuuri kogu tervikut, pole ka nende üksikute allsüsteemide arenguprogressi lahtiseletamine sugugi kergem ülesanne.

Ühe süsteemi kvalitatiivset edasiliikumist võib kirjeldada kahel viisil. Pidevale ja aeglasele arengule vastandub plahvatusliku arengu dünaamika.

Seejuures rõhutab Lotman, et mõlemad protsessid kujutavad antiteesi ainult teineteise suhtes. Tegelikkuses kulgevad plahvatuslikud protsessid keerulises «dünaamilises dialoogis stabilisatsioonimehhanismiga» (lk 17). Mõlemad poolused vajavad eksisteerimiseks teineteist ja vahetavad teineteist välja dünaamilises arengu ühtsuses.

Kui pidev areng on ette ennustatav ja ootuspärane, siis plahvatuslikud protsessid on põhimõtteliselt ennustamatud. Viimases kulgeb üleminek järgmisele astmele mitte põhjuslikkus- ja tõenäosusseadusi järgides, vaid «tuleviku valik teostub juhusena» (lk 25). Uue plahvatusjärgset arengut määravaks teguriks võib saada sama süsteemi iga element, käivitades seejuures uuesti selle kausaalsusseosed.

Kuid, nagu lausutud, asuvad erinevad kultuurisüsteemid sünkroonsel ajateljel mitte isoleeritutena, vaid on pidevates (mõni rohkem, mõni vähem) dialoogilistes suhetes. Enamgi veel - need samad allstruktuurid erinevad suuresti oma liikumise kiiruse ja dünaamika poolest. Plahvatustega ühtedes kihtides võib kaasneda pidev areng teistes.

Nii näiteks ilmnevad moe ja keele valdkonna protsesside dünaamikas nende protsesside erinevad liikumiskiirused. Kui esimese puhul on üleminek mõõdetav hooaegade lõikes, siis keele fonoloogilisi teisenemisi ei pruugi inimene teadvustatagi. Seetõttu ei ela ükski süsteem ainult omaenese arenguseaduste järgi, vaid põrkab mitmel moel kokku teiste süsteemidega.

«Need kokkupõrked on üpriski juhuslikku laadi ja nende prognoosimine on samahästi kui võimatu» (lk 80). Kusjuures nende süsteemide lõikumine võib potentsiaalselt tekitada uue pingestunud, plahvatusküpse situatsiooni, suurendades kultuuri arenguprotsesside ennustamatust veelgi.

Teadlased ja kaardimoorid

Kirjeldatud pilt võib tunduda väljakannatamatu kaosena. Juhus troonib mõistuspärasuse üle. Tegelikkuses toimub peale plahvatushetke oluline protsess - juba toimunud sündmus heidab tagasivaatava pilgu möödanikule. Pilk minevikku transformeerib otsustavalt toimunu olemust. See, mis tegelikult oli määratud juhuse poolt, tundub tagasivaatajale ainuvõimaliku arengu teena.

Plahvatushetke võrdväärsed võimalused muutuvad toimunu suhtes nii-öelda efemeerseks. Sarnasest tegelikkuse moonutamisest on kantud enamik ettenägevaid filosoofiaid, ja pseudoteadused, mis mõnigi kord on viinud traagiliste tulemusteni.

Seetõttu võiks lausuda: teadlased tegelgu siiski faktidega, mitte faktiloomega; tuleviku ennustamise humoorikas mäng jäägu rohkem kaardimooride pärusmaaks.

Andreas Ventsel
semiootikatudeng

Tagasi üles