Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
Piki Põhjamaid tuuritab Royal Philharmonic Concert Orchestra koos külalissolistiks värvatud keskealiste prouade salaarmastuse Johnny Loganiga Iirimaalt. Postimees külastas muide väga lustakat estraadistaari, kolm korda Eurovisiooni võitnud Johnny Loganit Malmös tema hotellitoas.
Must
crew
-jopp seljas, tatsab pisut tüsenev beebinägu Logan Radisson SASi hotelli fuajeesse. Teel üles jõuab too irvhammas juba enne kolmandat korrust kaks nalja visata, eks ikka mänedzheri ja maksmise teemadel. 48-aastane Johnny, kunagine kommikarbikaanepoiss, võlub inimesi oma serenaadihäälega, pimestavate naeratuste ja iiri napsimehe naljadega.
«Väga kahju, viimasele Eurovisioonile ma ei saanud kaasa elada, kuigi olin samal ajal Kopenhaagenis,» laiutab laulja käsi. Ta andis ise kontserti, Eesti võidust ta muidugi teab: great!
Loganil on jõulud
Logan viibib üldse palju Taanis, praegu näiteks teeb seal jõuluplaati: «...no ja tead, siis laulan seal, stuudios, lühikeste pükstega: aisakell, aisakell, hehee, higi jookseb, väga hea jõulufiiling,» itsitab Logan nakatavalt. Ta närib pidevalt mingeid kurgupastille, mille pärast vabandab.
Hääle jaoks? Aga väike konjak enne lavale astumist?
«Ei, mulle konjak ei meeldi,» ütleb Logan. «Ma joon veini, enne kontserti pudel, pärast kontserti pudel, hihii.»
Logan tormab telefonile: hellõu, jess, jess. «Ma lähen paari kutiga varsti restorani, aga me võime intervjuud edasi teha,» lubab ta naastes. «Aga tead: ma olen õudselt närvis enne kontserti, v ä g a kõvasti pabistan alati, nii et ma ei saa isegi süüa enne, kunagi. Oh!» Ei usu, torkan. Suured silmad, Logan-look: tõesti, usu mind!
Okei, ma niisama norisin.
Puldid pikali
Ette rutates: umbes kolm tundi hiljem jälgin huviga, kuidas Logan lavale ilmub. Kas jalg väriseb? Jah! Ta koperdab orkestrantide noodipultide otsa, aga a) on seal ka kitsas ja b) pöörab Logan oma lõdva päkaga rahvalemmiku staatust ära kasutades kõversammud teatraalselt veiderduseks. «Eleanor Rigby», krapsakas «Hey Jude», eriti õhkav «Yesterday».
Kas talle meeldib rohkem laulda rockbändi või suure orkestri saatel, küsin mõni tund enne. Selgub, et kuninglike filharmoonikutega esinedes just see fakt panebki ergud võbelema: viiekümneliikmelise koosluse ees soleerida on suur vastutus ja nad ei ole täna proovi teinud ega teegi (põhjendades vabaksjäänud pärastlõunat tuulise ilmaga, easy) - ja õhtul lendavad muusikute noodid. «Windy, windy wind (tuuline tuul - V. V., vaata aga vaata),» põhjab Logan lavalt naerul sui. On näha, et Logan ja orkester ei ole mõne kontserdiga veel kokku kasvanud.
Jõuame Logani lemmikteemadeni: ta on töötanud koos (täpsemalt kõrvaltubades) Paul McCartneyga, oma iidolbiitliga. «Väga mõnus mees,» kiidab Logan, kes haarab südamest, ajab silmad pärani ja näitab ilmet, millega ta McCartneyd kohtas. «Helistasin inimestele: McCartney on siin!»
McCartneyt austab Logan meeletult: kui küsin Logani kui vana kooli mehe suhet elektroonilisse ja moodsasse muusikasse, nimetab ta jälle McCartneyd ehk tolle küllaltki õnnestunud katsetusalbumit Firemani varjunime all. «Tead sa, ma ei ole just pöörane gängstaräpi järele, aga mulle meeldib Blackstreet.»
Ma ei saa originaalset vastust küsimusele, kust ta oma lusti võtab. Ilmselt siiski mitte (ainult) viskipudelist, nagu iiri meeste kohta õelutsetakse. «Muusikast, ma lihtsalt nii-ii-iii armastan muusikat!» ohkab Logan. Hiljem laval viskab Logan ise nalja, kui ta vett joob: «Haahaahaa, iiri mees joob vett!»
Kas toolid olid endal?
Malmö, bo01 ehk näitustelinnaosa. Lava otse mere ääres, lained peksavad kive, inimesed istuvad märjal murul.
Logan peab pausi, orkester mängib «Live And Let Die», publik joob usinalt õlut ja mugib kotletisaiu.
Mõtlen, et peaks jälle rohkem biitleid kuulama hakkama (originaalvormis!), kui kuulen vanaprouat enda kõrval lausumas: «Huvitav, kas nendel olid toolid omal kaasas või anti siit?» Puhtas eesti keeles. Väga liigutav, tahaks sekkuda, öeldes ükskõik kas, et olid jah pillimeestel ikka endal kaasas või anti siit, aga tundub liiga suvalise teemaarendusena. «Mnjah,» vastab oma naisele eakas härra.
Logan tuleb tagasi. Rahvast on vähemaks jäänud, aga kes on, need mitu tuhat tervitavad oma tähte valju aplausiga. Logan on Rootsis kuum nagu Ivo Linna Saaremaal.
Intervjuu lõpus küsin Loganilt lõbusate lugude kohta. Võinuks ainult seda küsidagi. Sest järgneb lõputu hulk ülielavaid, taasettekantud koome ja lõõpe, kuidas tal ükskord püksid otse sealt, khm-khm, kärisesid ja ta laval keset laulu pükse vahetas, kuidas ta ükskord «Punamütsikese» Hunti mängis ja mis siis kõik juhtus (kõige naljakamad on Logani kuulipilduri-kiired näovahetused).
See You, hey-hey! hõikab Logan veerand tunni pärast minema joostes.
Johnny Logan esineb koos Royal Philharmonic Concert Orchestraga Tartu lauluväljakul kavaga «The Beatles» reedel, 17. augustil kell 20.